Uudis

Erik Aru: Milleks koostatakse edetabeleid? Igal juhul mitte parima teadasaamiseks

Edetabelite peale pole mõtet aega raisata, leiab majandusajakirjanik Erik Aru.Foto: Kalle Veesaar

Igasuguste asjade paremusjärjestus pakub alati inimestele huvi – see loob selge järjekorra, mis on millest parem ja mis on parim. Üldiselt on mõistlik nendele oma aega mitte kulutada, ütleb majandusajakirjanik Erik Aru.

Kunagi, kui töötasin ühes edetabelite koostamise poolest tuntud väljaandes, panime mu tollase ülemusega kokku Eesti kõige mõjukamate ärinaiste esikümmet, vist. Või pidi neid seal 20 olema…?

Vahet eriti pole, igatahes oli tingimuseks see, et tegu pidi olema ärinaisega, mis tähendas aga ettevõtte omanikku, mitte palgalist tegevjuhti. No ja need, kes meie ärielu teavad, kujutavad ilmselt isegi ette – kulutad ühe käe sõrmed ära ja edasi läheb keeruliseks.

Eks leidub ju end varju hoidvaid tegelasi, aga kes neid ikka teab – igatahes mitte üks rahumeelne majandusajakirjanik, keda kogu see seltskond, keda Eesti ärieliidiks nimetatakse, tegelikult üldse ei huvita.

Ent kuidas sa mõnekümne töötajaga tehase või paarist hilbupoest koosneva keti pidajat mõjukaks sõimad? Eks olimegi parajas plindris ja mätsisime mingi tabeli kokku, mille peale mu ülemus nentis, et ta tegi siis ka paremat ajakirjandust, kui kirjutas arvustusi filmidele, mida ta näinud polnud.

Aga miks siis?

Siinkohal võib muidugi tekkida küsimus, milleks sellist jama üldse kokku panna. Kuidas milleks – loomulikult selleks, et reklaami müüa!

Edetabelid ju huvitavad inimesi ja nad loevad neid meelsasti. Nii tekib neil mulje, et nad saavad selge järjekorra sellest, mis on parem või edukam. Kes tegi kellele ära, kes üldse sisse pääses, kes on kõige esimene – võitja!

Ja seda teavad ka reklaamikliendid, kes on valmis edetabeliga numbrisse rohkem ja kallimalt reklaami ostma. (Pange tähele, et just reklaamiostjaid nimetatakse ajakirjanduse kõnepruugis klientideks, mitte lugejaid-tellijaid.)

Metoodika ajab silmad punni

Ajakirjanduse armastust edetabelite vastu kasutavad ära ka kõiksugu muud asutused – näiteks igasugu mõttekojad, mis maailma kõige keskkonnasõbralikumate, konkurentsivõimelisemate või sotsiaalselt sidusamate riikide loetelusid kokku panevad.

Nende edetabelite koostamine toimub tavaliselt metoodika abil, mis mõistlikul inimesel silmad punni ajab. Üks mu lemmiknäiteid on juba mainitud riikide konkurentsivõime edetabelid. Just nimelt mitmuses, sest nimele kohaselt käib konkurents kahe asutuse vahel, mis neist peamisi avaldavad.

Kõigepealt hakkas riike konkurentsivõimelisuse järgi reastama Šveitsi ärikõrgkool IMD, hiljem lõi oma edetabeli ka maailma majandusfoorum WEF, seesama, mis korraldab Davoses kapitalismi pühitsemise konverentse.

Kummagi puhul on tegu ideoloogiliselt kiivas edetabelitega, kuid IMD oma on neist kahest kummalisem. Aastatuhande vahetuse paiku nimelt sai IMD edetabelis näha omapärast pilti, kus Eesti ilutses kõrgemal kui Itaalia, Jaapan või Prantsusmaa.

Siinkohal anname sõna Briti majandusteadlasele ja Financial Timesi kolumnistile John Kayle, kes oma raamatus “The Truth About Markets” (2003) arvas selle veidruse kohta järgmiselt:

“Kui Prantsusmaa, Itaalia ja Jaapan jäävad konkurentsivõime poolest Eestist maha, siis mida tähendab konkurentsivõime? See tähendab seda, et rahvusvahelistel agentuuridel [nagu IMF vms – EA] on rohkem mõju poliitika üle Eestis kui Prantsusmaal, Itaalias või Jaapanis.”

No ja tõsi see on, eks 1990-ndatel olid mujalt maailmast tulnud nõuanded Eestis tõepoolest iseäranis kõrges hinnas. Oli see hea või halb, pole selle artikli teema. Rahvale aga edetabelid meeldivad ja eks nii neid ka avaldatakse.

Igal juhul, kui näete kuskil mõnda edetabelit, mis lubab teada anda, kes on kõige rikkam või jätkusuutlikum, on mõistlik sellele oma aega mitte kulutada.

Märksõnad: , ,

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.