“Mees annab sõna, mees võtab sõna” küll vist ei kuulu Eesti rahvatarkuste sekka, aga kui kuuluks, siis oleks see tolles valdavalt sisutust targutamisest koosnevas kogumis üks elulisemaid. Ka selle koha pealt, mis uusaastalubadustesse puutub.
Nimelt mõnel pool rohkem, mõnel pool vähem, aga ikka on kombeks uusaastaööl anda lubadusi, kuidas järgmisel aastal ollakse parem inimene.
Vähem joomine, suitsetamise hülgamine, sagedasem sportimine, kaalust alla võtmine – need on tavalised paleused. Mõni muidugi tahab triatloni läbi teha või piibli kaanest kaaneni lugeda, aga las nemad olla. Piirdume lihtsa inimese lihtsate muredega.
Edus kindlad ebaõnnestujad
Nende murede lahendamine pole mõistagi harilikult suurt lihtsam triatloni läbimisest, piibli lugemisest rääkimata. Ega need ju muidu mured polekski.
Bristoli ülikooli psühholoogiaprofessor Richard Wiseman on muuhulgas läbi viinud ka mitu uuringut uusaastalubaduse kohta. Tema 2007. aasta uuring hõlmas 3000 inimest ja sellest tuli välja, et oma edus oli ette kindel 52 protsenti neist, kes lubaduse andsid. Tegelikult olid aasta lõpuks oma eesmärgi saavutanud ainult 12 protsenti.
Suur osa lubajatest andis alla juba paari kuu jooksul. Milleks aga siis üldse lubadusi jagada, kui neist nii vähe kasu on? Tegelikult on neist kasu üllatavaltki palju, nagu näitab üks teine uuring.
Kes lubab, kes mitte
Nimelt võtsid 2002. aastal kolm Scrantoni ülikooli psühhooloogi, John C. Norcross, Marci S. Mrykalo ja Matthew D. Blagys ette 159 inimest, kes andsid uusaastalubaduse, ja 123 sellist, kes olid teadvustanud, et tahaks oma käitumist muuta, kuid uusaastalubadust ei andnud.
Poole aasta järel oli edu saavutanud 46 protsenti neist, kes olid andnud uusaastalubaduse, ja vaid neli protsenti neist, kes lihtsalt teadsid, et nad peaksid millalgi üsna varsti oma käitumist muutma.
Edukate uusaastalubaduste suurt osakaalu selles uuringus selgitab asjaolu, et küsitlejad võtsid “edu” definitsiooni üpris lõdvalt. Suitsetamise “piirajad” olid keskeltläbi suutnud vähendada tossamist 23-lt 15-le sigaretile päevas ja kaalulangetajad võtta poole aastaga alla keskmiselt kolm kilo.
Kuid eks oluline ongi seejuures, et need, kes ka tahtsid paremini käituda, kuid uusaastalubadust ei andnud, olid poole aasta lõikes veel saamatumad. Lubajaid saatis tervelt kümme korda suurema tõenäosusega mingigi edu.
Tõenäosuse suurendamine
Edu tõenäosust saab uuringute järgi veel suurendada. Eks loomulikult annab mõistlik inimene saavutatavaid lubadusi. Nutikas pole ka ahne ja annab ühe lubaduse korraga.
Ka sugude vahel leidub teatud erinevusi. Mehi saatis 22 protsendi võrra sagedamini edu, kui nad seadsid endale konkreetseid eesmärke: mitte lihtsalt „võtta alla“, vaid võtta alla kilo nädalas, näiteks.
Ent naiste puhul kasvas edu saavutamise tõenäosus kümnendiku võrra, kui nad rääkisid oma lubadusest tuttavatele ja sugulastele. Sellest tulenevalt soovitab Wiseman kirjutada üles oma eesmärkide saavutamiseks vajaliku tegevuste nimekirja (näiteks: ei vohmi öösel pitsat) ja anda see usaldusväärsele kolleegile, kelle ees ei taha häbisse jääda.
Üks soovitus on ka antava lubaduse peale enne aastavahetust mõtlema hakata. See tundub mulle iseäranis mõistlik.
Kui alles aastavahetuse trianglis mingit lubadust sõnastada, siis võib juhtuda, et hommikul (või pigem pärastlõunal) ei tule see enam meeldegi, kuna peamiseks probleemiks on oma pükste leidmine.
