Uudis

Erik Aru: Mis asjad on võlakirjad ja mida need su pensionifondis teevad?

Erik Aru teeb lihtsalt ja arusaadavalt selgeks, mis on võlakirjad ja kuidas neid süüakse.Foto: Kalle Veesaar

Majandusajakirjanik Erik Aru selgitab lühidalt, mis asi on võlakiri ja milleks see hea on.
“Võlg on võõra oma,” ütleb vanasõna. Sellepärast ongi vahel hea olla see võõras, kelle oma on võlg.

Küllap on viimasel ajal päris palju teise pensionisambaga liitunuid püüdnud endale selgeks teha, mis nende sambas õigupoolest on. Ega see polegi nii lihtne – aktiivselt hallatava fondi sisu muutub alatasa ja just ülearu sageli seda ei avaldata.

Ja päris tõenäoliselt on nii mõnigi märganud, et tema pensionisamba portfellis on märkimisväärselt võlakirju. Kui aktsia mõiste on ilmselt suuremale osale laias laastus arusaadav, siis võlakiri kardetavasti mitte nii väga.

Võlakiri on ajalooliselt paber, mis tõendab, et selle väljaandja on dokumendi esitajale võlgu teatud summa, tavaliselt kindlaks tähtajaks. Praegu muidugi kohtab paberil võlakirju eeskätt muuseumis, rahaasjad korraldatakse elektrooniliselt.

Kui riik või ettevõte laenab turult sada eurot ühe võlakirja kohta, siis ongi sada eurot selle nimiväärtuseks. Ent võlakirjade puhul ei räägita reeglina mitte hinnast, vaid tootlusest.
Põhimõtteliselt on see sama, mis aktsiate puhul rääkida dividendidest, ent vastupidi aktsiatele on võlakirja väljaandja kohustatud väärtpaberi omanikule igal perioodil ettenähtud summa maksma.

Kui näiteks juba mainitud sajaeurose võlakirja väljaandmisel hindavad selle potentsiaalsed ostjad viis protsenti tõenäosuseks, et jäävad aasta jooksul oma rahast ilma, siis peab võlakirja väljaandja ehk laenu võtja maksma neile intressi viis protsenti ehk viis eurot aastas.

Sellisel juhul öeldakse, et selle võlakirja tootlus on viis protsenti. Võlakirja ostja ei pea seda mõistagi enda käes hoidma ja iga aasta viis protsenti korjama, kuni millalgi võlg tagasi makstakse, vaid võib selle turul maha müüa.

Kui millegipärast turg ühel hetkel leiab, et tõenäosus nende võlakirjadega oma rahast ilma jääda on kasvanud, siis väärtpaberi hind alaneb. Kui see kukub 90 euro peale, siis on tootlus juba 5,6 protsenti.

Võlakirja väljaandja peab endiselt maksma viis eurot aastas, ent selle ostja peab selle temalt saamiseks vähem raha välja käima. Kui aga väljaandjal peaks tekkima vajadus veel sajaeuroseid võlakirju välja anda, peaks ta neilt tasuma juba 5,6 eurot aastas.

(Päris elus on see kõik muidugi keerulisem ja sõltub igasugu detailidest, nagu võlakirja lunastustähtajast ehk võla tasumispäevast, võlakirja liigist – neid on mõistagi hulk erinevaid – ja nii edasi ja nii edasi.)

Pikemas perioodis – sõltub muidugi, milline periood valida – teenib aktsiatega väidetavalt paremini kui võlakirjadega. See pole aga ainus kriteerium, mille järgi endale väärtpabereid valida – lühiajaliselt võivad asjad olla väga teistmoodi ja nii päris pikalt.

Üldiselt kipuvad aktsiad ja võlakirjad liikuma vastastsüklis – ühtede väärtuse alanedes teiste oma kasvab. (See sõltub muu hulgas sellest, et ettevõtte pankroti korral on võlausaldajad aktsionäridega võrreldes üldjuhul eelisseisus.) Tasakaalustatud portfelli koostamisel on see mõistagi oluline asjaolu.

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.