Uudis

Erik Aru: mis on see keskklass, kuhu kuulub kümnendik eestlasi?

Mida keskpank üldse teeb, räägib lahti majandusajakirjanik Erik Aru.Foto: Kalle Veesaar

Sattusin üle pika aja vaatama Swedbanki Rahaasjade Teabekeskuse kodulehele ja seal hakkasid mulle silma mullu juulis tehtud uuringu tulemused, mille põhjal vastab umbes kümme protsenti eestlastest keskklassi rangeimale tunnusele ehk sissetulekule, mis oli palju kõrgem keskmisest, saati veel mediaantulust.

Inimesed ise hindasid end mõistagi üle, nagu ikka, ja nii pidas end keskklassi kuuluvaks tervelt 29 protsenti Kantar Emori poolt läbi viidud küsitlusele vastanutest. Seitse protsenti liigitas end kõrgemasse ja 51 protsenti madalamasse keskklassi, enda meelest vaeseid seega oli päris vähe (count me in!).

Aga mis see keskklass siis õigupoolest on?

Vanal heal Inglismaal oli kõik selge

Kõigepealt tasub vaadata Inglismaale, kus oli veel möödunud sajandi keskpaiku väga selgelt välja joonistunud klassisüsteem, kus inimesele peale  vaadates oli juba päris klaar, kellega tegu.

Seda ilmestas hästi BBC omaaegses satiirisaates “The Frost Report” aprillis 1966 linastunud sketš, milles esineb kolm meest, seistes kõrvuti reas.

Vaataja poolt vasakul seisab pikim, hilisem Monty Pythoni liige John Cleese, teatades paremale, endast lühema Ronnie Barkeri poole vaadates: “Ma vaatan talle ülalt alla, sest ma olen ülemklassist.”

Barker, kellest omakorda paremal seisab lühim mees, Ronnie Corbett, vaatab algul Cleese’i ja ütleb: “Ma vaatan talle alt üles, sest tema on ülemklassist,” seejärel aga Corbetti vaadates, “aga talle ülalt alla, sest tema on alamklassist. Mina olen keskklassist.”

Viimasena saab sõna Corbett: “Mina tean oma kohta.”

Ja nii läheb see edasi,  kõik kirjeldavad oma klassi puudusi ja voorusi. Mõistagi on nad vastavalt klassile riides ja räägivad kohase aktsendiga inglise keelt.

Kusjuures isegi pikkuse kohalt on asjal omajagu tõde taga – kuna rikkam inimene oli lapsena ilmselt palju parema toidu peal, oli ta ka pikem. Samas, kõrgklassi liige võis keskklassi tippudest palju vaesem olla.

Eestis oli ja on palju segasem

Möödunud sajandi alguse Eestis nii see kõik päris nii selgepiiriline polnud. Kõrgklassi sees oli küll piir pärus- ja teenistusaadlike vahel, teistes klassides linnakodanike ja maarahva vahel ning haridustaseme järgi. Muidugi oli ka keelepiir, sakslased pidasid end paremaks ja nii mõnigi eestlane püüdis ise ka saksa mängida.

Aga mis oli alamklass? Töölised ja popsitalunikud, selge. Ent kuhu kuulus püstirikas häärberiga talupoeg, kellel võib-olla veel isa, enamvähem kindlasti aga vanaisa oli olnud pärisori?

Praegu eelistatakse päritolu asemel liigitada klassidesse pigem USA eeskujul majandusliku seisu järgi. Nii kuuluks meil keskklassi inimene, kelle sissetulek on 1450–2200 eurot kuus pereliikme kohta puhtalt kätte ja kellel on ka vaba raha.

Oman korterit – olengi keskklassis, ei?

Inimesed ise pidasid uuringu järgi olulisimaks (nii arvas 56 protsenti) keskklassi tunnuseks eluaseme omamist. Üsna niru kriteerium, sest omal pinnal elab 80 protsenti eestlastest.

Iseasi muidugi see, miks üldse rääkida keskklassist? Kõrgklassi meil ju pole, ei päritolu ega jõukuse poolest. Leiame üksikuid vaesunud pärusaadlikke ja miljonärihakatisi, kes on ka maailma mõistes purupaljad.

Alamklassist ei taheta enam eriti rääkida, sest seegi on vahepeal lugema õppinud ja võib solvuda. Nagu näha, ei taha suurt keegi end selle hulka liigitada (sarnaseid tulemusi saadakse mujalgi maailmas).

Tsiteerime siis Swedbanki peaökonomisti Tõnu Mertsinat: “Suurt keskklassi peetakse ühiskonna ja majanduse stabiilsuse eelduseks. Lisaks peaks tugev ja suur keskklass kaasa aitama mõõdukamale ja demokraatlikumale poliitikale ning vähendama populismi ohtu riigijuhtimises.”

Vat siis.

Märksõnad: , ,

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.