Michael Lewise raamatus “The Big Short” kirjeldab väärtpaberianalüütik Vincent Daniel, kuidas audiitorina töötades jõudis ta juba veerand sajandit tagasi mõistmisele, et tal polnud võimalustki aru saada, kas auditeeritav investeerimispank Salomon Brothers oli kasumis või kahjumis. Teretulemast varipanganduse maailma.
Salomon Brothers, nagu kõik tollased investeerimispangad, kuulus varipanganduse hulka, ehk pakkus pangalaadseid teenuseid, aga ei allunud pangandusregulatsioonile, mis andis palju võimalusi raamatupidamises tavapangast veel loovam olla.
Majandusteoorias kirjeldatakse pangandust harilikult järgmiselt: majapidamised toovad oma hoiused panka, see laenab need edasi ettevõtetele, mis teevad selle eest investeeringuid. Päriselu pole enam ammu nii.
Mis see on – ei tea
Üheks peamiseks põhjuseks on varipangandus (Eesti Pank eelistab seda nimetada pangandusväliseks laenutegevuseks). Kui suur selle maht on, on keeruline öelda – eriti kuna pole suudetud päris kokku leppida, mis selle alla kuulub. Eri hinnangute järgi üle saja triljoni dollari.
“Naljakal” kombel kuulub suur osa varipangandusest praeguseks pankadele, mis peidavad selle abil oma kohustusi – ehk võlgu – bilansivälistesse üksustesse. See lubab asutusel oma kohustusi väiksemana näidata ja sel kombel vähem omakapitali – ehk raha ning sarnaseid asju – hoida.
Varipanganduse eelkajasid on leitud Inglise pankrotiseadustikust juba 16. sajandist. Nüüdisaja varipanganduse esimeseks pääsukeseks peetakse rahaturufonde, mis tekkisid 1970-ndatel. Need pakkusid pangahoiuselaadset teenust, ainult et kliendid said neilt kõrgemat intressi.
Kõrgem intress mõistagi annab märku, et tegelikult tegu pole pangahoiusega. Ega polegi, sest rahaturufond pole pank ja sealne “hoius” ei kuulu riikliku hoiusekaitse alla. Siiski on tegemist võrdlemisi ohutu elukaga, mis mõne meelest polegi varipanganduse osa.
Karvased-sulelised
Praeguseks leidub varipanganduses hulgaliselt igasugu karvaseid ja sulelisi. Need ulatuvad mõne rikka pere isikliku vara investeerimiskontorist (üks selline on näiteks George Sorosel) kuni tohutute kontsernideni (nagu Luminoris enamusosaluse ostnud Blackstone).
Üks tuntumaid näiteid on riskifondid. Riskifondide algne eesmärk oli see, et väga rikkad saaksid kuhugi oma raha panna ja teenida rohkem kui lihtsalt seda pangakontol või valitsuse võlakirjades hoides.
Meil oli mingi riskifond, mis ostis Aserbaidžaanist või kuskilt kullakaevanduse või midagi ja jäi muidugi kogu rahast ilma, aga enamasti on tegemist ikka veidi mõistlikuma kambaga.
Kuigi meenub lugu, kuidas mööda Thamesi jõge olla ühe riskifondi akna taha seilanud naftatanker, mille pealt oli siis uuritud, et kus on hoidla, kuhu lasti pumpame. Varipangahärrad olid nimelt unustanud oma naftaostuõiguse õigel ajal edasi müüa.
Laenuraha
Nagu aru saada, on riskifonde igasuguseid. Mõni kaupleb lihtsalt ettevõtete aktsiate ja võlakirjadega, kuid tehes seda näiteks arvutiprogrammide abil, et kasutada sekundi murdosa jooksul ära hinnavahesid eri börsidel, ostes ühel turul odavamalt ja müües teisel kallimalt.
Mõni teeb sama muudegi väärtpaberitega. Tavaliselt teevad riskifondid seda olemasolevale veel raha juurde laenates, mis muudab asja muidugi jupp maad ohtlikumaks, sest börsidel kipub teatavasti aegajalt juhtuma ootamatusi.
Blackstone’i taolised erakapitalifirmad ostavad aga laenurahaga terveid ettevõtteid, et nende turuväärtust mingil moel (koondamistega, töö optimeerimisega või kuidas iganes) tõsta ja siis maha müüa. Paremal juhul.
Halvemal koormavad nad ostetud firma omakorda laenudega, lüpsavad rahast tühjaks ja lasevad pankrotti. Või teevad midagi vahepealset.
Moraaliküsimus
Varipanganduse alla kuuluvad lisaks igasugu asutused, mis müüvad kinnisvaratagatisega võlakirju (mõnikord aga kinnisvaratagatisega võlakirjadel põhineva tagatisega võlakirju ja nii edasi), börsil kaubeldavad fondid ja kõike muudki kujuteldavat ning kujuteldamatut.
Kas see kõik on hea või halb, pole minu meelest mitte niivõrd majanduslik, kuivõrd moraaliküsimus. Tsiteeriksin siin USA majandusteadlast John Kenneth Galbraithi, kes oma raamatus “The Great Crash 1929” vastas laenuga aktsiate ostmise heade külgede ülistajatele sõnadega:
“Wall Street on neis küsimustes kui armas ja tubli naine, kes peab kandma musti villaseid sukki, rasket villast aluspesu ja uhkustama oma teadmistega kokanduses, sest kahjuks on tema saavutused suurimad libuna.”
