Inimeste arusaam raha tekkest on ähmane juba sellepärast, et ülikoolitundideski aetakse neile sellest parajat udu, nendib majandusajakirjanik Erik Aru.
Rahast räägime vaat et kogu aeg. Viimasel ajal sageli ka rahapesust. Eilegi käisin vaatamas PÖFF-il linastunud filmi rahapesust nimega „Mängur“ (täpsem tõlge olnuks küll piibellik „Rahavahetaja“, aga mis seal ikka). Ei midagi väga erilist, kuid stiilselt tehtud ja mõnusalt kulgev.
Kogu selle jutu juures rahast pole just kuigi palju inimesi, kes oskaks korralikult vastata küsimusele, kuidas raha tekib – isegi nende seas mitte, kellel juhtub majanduse vallas kõrgharidus olema. Pole ka eriline ime – ülikoolideski õpetatakse raha tekke kohta igasugu jama.
Üks süüdlane on kindlasti majandusteaduses levinud komme raha tähtsust eitada. Nii mõneski majandusmudelis on see nii-öelda reaalmajanduse kõrval tähtsusetu kübe. Nii ei maksa imestada, et ülikoolide majanduskursustel räägitakse raha tekke kohta üpris vildakaid teooriaid.
Näiteks saame tihtipeale teada, et pangad laenavad edasi raha, mille selle säästnud inimesed neile hoiustamiseks annavad. Osa sellest läheb keskpanka reservi, ülejäänu laenatakse välja, hoiustatakse laenaja poolt uuesti, sellest osa suundub keskpanka reservi, ülejäänu laenatakse välja ja nii edasi.
Teine muinaslugu räägib sellest, kuidas see raha, mille inimesed hoiustavad, tuleb algselt keskpangast ja kommertspangad siis “multiplitseerivad” seda eelmises lõigus kirjeldatud moel. Majandusmudelina ehk okei jutt, kuid päriselu nii ei käi.
Tegelikult keskpank ei fikseeri majanduses ringlevat raha hulka (seda on küll püütud teha, kuid sellest on paras jama tekkinud), vaid paneb hoopis paika raha hinna ehk laenamise intressimäära.
Praegustel segastel aegadel, mil tarbijahinnaindeks ei taha suures osas arenenud maailmast keskpankade soovitud tempos kasvada, tegelevad viimased lisaks ka eripäraste rahaloome viisidega nagu kvantitatiivne rahapoliitika lõdvendamine, mida rahvalikus kõnepruugis ka rahatrükiks nimetatakse.
Päriselt käib rahaloome sedapidi, et kõik saab alguse pankade otsusest, mil määral on nendel võimalik kasumlikult raha välja laenata. See ei sõltu hoiuste summast ega keskpanga trükitud rahast, küll aga sõltub see intressimäärast, mille keskpank on paika pannud.
Kui pank annab kellelegi laenu, siis ei toimu see, nagu arvatagi, sularahas, vaid see summa luuakse tema pangakontole. Nii on panga bilansi mõlemad pooled kasvanud – ühel poolel on kohustus anda konto omanikule raha, teisel poolel aga nõue võlgniku vastu.
Samamoodi toimub raha loomine krediitkaardimakse korral – kaardiomaniku kohustus panga ees kasvab, selle, kellele ta krediitkaardiga tasus, nõue panga vastu samuti.
Nagu aru saada, ei piira raha sellisel kombel loomist ei see, kui palju keskpank raha on tekitanud ega ka see, kui palju inimesed pankadesse on hoiustanud, ega seegi, kui palju on pankadel keskpangas reserve. Ja mõistagi vähendab laenu tagasimaksmine ringluses oleva raha hulka.
Eks tegelikus elus on see kõik mõistagi keerulisem, ja inimene, keda teema sügavamalt huvitab, võib selle kohta lugeda näiteks Inglise, Saksa, Norra või Šveitsi keskpanga
veebisaidilt.
