Florian Illiese raamatust “1913. Sajandi suvi” saab lugeda, kuidas Franz Kafka saatis 16. märtsil Prahast kirja Berliini oma armastatule Felice Bauerile, sai vastuse “ja kuna 1913 käib post kiiremini kui 2013, kirjutab Kafka juba 17. märtsil”.

Tõesti, nüüdsel ajal võib post paari kilomeetrit läbida mitu päeva. Tollal oli postiljon kullakarva nööpidega riigiametnik, praeguseks on postiteenistus aga muutunud paljudes maades kasumit taotlevaks riigi- või eraettevõtteks.

See mõistagi tähendab, et teenust on kõvasti “optimeeritud” ja ettevõtted on energiat raisanud kasumlikele kõrvaltegevustele. Vähemalt ameeriklased saavad asjast aru, nende United States Postal Service on avalik-õiguslik föderaalamet.

Meilgi on Eesti Post riigile kuuluv aktsiaselts. Asi aga on kohati päris pööraseks läinud. Riigiettevõte Eesti Post sulgeb ridamisi postkontoreid ja tegeleb rahvusvahelise laienemisega.

Möödunud nädalal kerkis taas üles aastaid küdenud teema, kuidas Eesti Post püüab piirata seda, mil moel tarbivad eestlased kohalikku trükiajakirjandust. Laupäeviti nimelt ei tasuvat selle laiali vedamine ära. Seni on riik ettevõttel rahaga suu kinni toppinud.

Eesti Post ei saa aru, milleks nad olemas on

See kõik näitab, et Eesti Post pole aru saanud, miks see krempel endiselt riigifirmade sekka kuulub. Mitte nende pisikeste summade pärast, mida nad hellitavalt kasumiks nimetavad, vaid selleks, et inimestele post kätte toimetada.

Nagu aru saada, ei saaks erafirma ilmselgelt sellega hakkama, vaid optimeeriks kohe kõik ära. Ilmekas näide on see, mida Eesti Post teeb nädalalehega The Economist.

The Economist võtab kokku nädala uudised ja valab need liberaalglobalistlikku vormi. Iga nädala neljapäeval või reedel laekub see maailma poliitilise ja majanduseliidi postkasti, kes siis saab seda nädalavahetusel pikutades lehitsedes teada, kuidas tõsiusklik peaks asjadest mõtlema.

Reedel Eestisse, teisipäevaks kätte!

Eestlastel seda võimalust pole. The Economist jõuab küll reede lõuna paiku Tallinnasse, kuid tellijad saavad selle kätte teisipäeval. Reede õhtuti nimelt posti enam laiali ei viida ja laupäeva hommikuti kantakse laiali vaid ajalehti, ajakirju aga mitte.

The Economist ise peab end küll ajaleheks, sest inglise keeles on kord nädalas ilmuv väljaanne ajaleht, olgu selle formaat milline tahes, kuid eks Eesti Post teab muidugi paremini.

See, kuidas “logistikafirma” suudab end nii ära optimeerida, et reedel Tallinna lennuväljal olev saadetis jõuab mõne kilomeetri kaugusel kesklinnas elava adressaadini teisipäeval, käib mulle aga juba üle mõistuse.

Millalgi olla olnud teenus, millega sai lisatasu eest oma The Economisti ikka reedel kätte, aga nüüd polevat enam sedagi. Selge, ega eestlastel sinna maailma eliidi sekka niikuinii asja pole. Kui aga ikka kõvasti tahad pääseda, koli välismaale, ütleb riigifirma Eesti Post.

Muidugi, The Economisti saab juba neljapäeva õhtul tahvelarvutist lugeda, aga kes seda viitsib. Eks eliiti eristabki pööblist see, et tal on valikuvõimalus, kas lugeda tahvlist või paberilt.

Olgu parem allasutus

Nii leian, et postiteenus tuleks muuta majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi allasutuseks ning ülejäänud kellad-viled maha müüa, et need ei segaks põhitööle keskendumist.

Ja Eesti Postil pole kedagi süüdistada peale iseenda, et iga nädal The Economistist liberaalse ortodoksia süsti saanud inimene lõpuks tellimisest loobus ja siin sellist paternalistliku riigikapitalisti juttu ajab.