Maagia jaguneb teatavasti mustaks ja valgeks. Valge maagia on selline, mida tehakse teiste hüvanguks, isetutel eesmärkidel. Eks muidugi annab arutleda, kuidas täpselt “omakasupüüdmatu” defineerida, aga jätame selle probleemi kõrvale.
Turunduse ja pettuse vahel alati päris nii selget joont tõmmata ei saa. Turunduse lõplik eesmärk on tavaliselt siiski ju tarbija käest raha endale saada (unustame igasugu heategevad eesmärgid, et asja mitte liiga keeruliseks ajada).
Aga ütleme siis ehk sedapidi, et aus turundus, kui see ikka päriselt olemas on, kasutab äärmisel juhul valgeid valesid ja pettus selliseid räpasemaid.
Enese turundamine on midagi, mis on populaarne ja tundub, et vist aina menukamaks läheb. Eks siingi ole need piirid vahel hägused.
Muidugi teab igaüks lugusid poistest, kes valetavad end vanemaks, et pääseda sõjaväkke või merele. Eks siin ole ka muidugi omakasu mängus – lootus näha kaugeid maid ja inimesi ning neid tappa, saades nii kangelaseks, kelle nimi kõlab läbi sajandite.
Valged valed?
Ega noor inimene ju sellele mõtle, et võib juhtuda hoopis nii, nagu kirjanikunime Saki all tuntud juba keskealisel Hector Hugh Munrol, kes aga ikka Esimese maailmasõja ajal vabatahtlikuks läks ja kelle viimased sõnad öisel Prantsusmaal pommikraatris varjudes olid: “Kustuta see kuradi sigarett ära!”
Nii et kuulsus kuulsuseks, pigem on tegu üsna riskantse investeeringuga. Loeme siis valgeks valeks. Aste edasi on juba töökuulutuse peale saadetud CV-s valetamine, et oskad soome keelt või C++ programmeerimist, olgugi tegelikult vaid hägune aimdus, kui sedagi.
Tegelikult, tundub ju seegi peaaegu lubatav, sest päriselt ma olengi ju tubli ja peaaegu juba oskan seda, mis kokku valetan. Ja kui oska, siis õpin ära, sest olen tubli, nagu öeldud. Või sunnitud. Nii et valge vale, on ju? Või pole?
Kui nüüd aga ettevõtete turundusse põigata, siis tõi kuulus Leverkuseni ravimifirma Bayer 1895. aastal turule uue köharavimi, mis pidi asendama tollal populaarset morfiini. Viimane kipub ju teatavasti sõltuvust tekitama, uue leiutisega seda häda karta polnud.
Või vähemalt nii arvas Bayer, mis paiskas selle turule käsimüügirohuna, nii tablettide kui ka tilkadena. Küllap nad ise uskusid oma tootesse, mille registreeritud kaubamärk oli Heroin. Siin sai jama aetud pigem lollusest.
Lollusest oli aga asi kaugel siis, kui Listerine’i suuvee turundajad 1928. aastal leidsid, et lihtsalt “halb hingeõhk” ei ole piisavalt suur probleem, et inimesi nende toodet ostma panna. Nii tulidki nad välja seni vähe tuntud “haigusega” halitosis, mida Listerine justkui ravida aitas. Mis sest, et varem polnud selles erilist probleemi nähtud, kampaania oli meeletult edukas. Õigemini, on siiamaani.
Osa turundust on aga juba nii loll, et on silmnähtavalt valelik. Meenutame näiteks asju, mis on “parimad” või mingi kaubarühma “kuningad”. Leidubki kohtulahendeid, mille järgi on sellised hüüdlaused sedavõrd naeruväärsed, et ükski mõistlik inimene ei saa neid uskuma jääda.
Näide kodumaalt
Grammi vängem on juba kraam, mida järele kontrollimata võib uskuma jäädagi. Madis Müür tõi möödunud aasta viimasel päeval halva näitena Fundwise’is investoreid otsinud ökoiluhooldustoodete brändi Vestige Verdant. Firma oli saanud saksakeelsesse Vogue’i umbes 1/20 lehekülje suuruse pildi ja rääkis, kuidas tooteid on maailmakuulsas moeajakirjas kiidetud. Samuti olla plaanis viie aasta vaates ära rääkida “rahvusvahelie konglomeraat”, mis ettevõtte omandaks.
Nojah, see on siiski parem, kui omaaegne börsiettevõte Tallinna Farmaatsiatehas, mis metsikutel 1990ndatel valetas, et omab tehast Moskva lähistel.
Ikka oldigi Vogue’is, kuigi Saksa omas. Ja mis tulevikus saab, kes seda teab. Eks konglomeraate ole igasuguseid ja ega minagi ole Hollywoodi-karjääri veel maha matnud.
Eneseturunduse võidukäigu juures pole imestada, et kui vanasti turundasid ettevõtted oma kaupu, siis nüüd turundavad ka juba ennast. Vestige Verdant kogus Fundwise’is peaaegu 197 000 eurot.
Hmm. Peaks vast ikka selle CV-ga midagi ette võtma?
