Uudis

Investor Hans H. Pank: olen kaubeldes nagu ämmaemand-keevitaja

Anonüümne maakler New Yorgis püüab otsustada, kas osta või müüa. Foto: EPA/JUSTIN LANE/Scanpix

Hans H. Pank pole varem kunagi aktsiatega mänginud ega nende pealt teeninud. Ta kirjeldab oma blogis, kuidas ta iga päevaga investeerimise osas sutike targemaks saab. Tegemist ei ole investeerimissoovitusi jagava blogiga ja kui sa teed nagu tema, siis jääd ilmselt oma rahast ilma.

Et õiglus võidutseks, pean tegema väikese paranduse oma eelmises postituses tehtud Traderiga liitumise protsessi kriitikasse.

Nimelt on LHV KKK lehel nüüd igati korrektne info saadaval. Hea töö! Üleüldse on LHV mul lemmikpank tegelikult ja töötajad väga püüdlikud.

Hans, tänan, Hans

Vanasti oli personalile õpetatud, et klientide poole tuleb pöörduda eesnime kasutades. Tekitab nagu usaldust või nii. Aga noh, kuna pankadesse satuvad tihtipeale tööle viielised tüdrukud, kes on kangesti usinad, siis kõlas nende jutt umbes selliselt: „Tänan, Hans, et meie poole pöördusid, Hans, sest meie, Hans, oleme ainus eesti kapitalil põhinev pank, Hans.“

Õnneks nad nii enam ei tee. Küll aga on neile nüüd õpetatud, et klienditoe kõik kirjad peavad algama sõnaga „Vabandan“. Vast läheb see ka üle.  

Üks asi, mida ma muidugi ei suuda LHV-le andestada, on nende pensionisamba müügimehed kaubanduskeskustes. Nende pealetükkivuse vältimiseks pean ma oma igapäevase pestud salati nüüd Grossi poest hankima.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid hoopis erinevat tüüpi kauplemisest.

Elu otsustab

Olen aru saanud, et laias laastus jagunevad aktsiakauplejad kolmeks: daytraderid, swingtraderid ja pikaajalised investorid. Esimesed siis teevad oma toimetamised ära börsipäeva jooksul, teised hoiavad aktsiaid kuni nädalakese ja kolmandad omandavad aktsiaid pikemas perspektiivis kasvu ja dividendivõimekust silmas pidades.

Ma ei tea, kas teistel on ka nii, aga mina olen nagu ämmaemand-keevitaja ja viljelen saatuse tahtel neid kõiki formaate korraga. Elu otsustab ise, mis rollis ma parasjagu olen. Kui ostetud aktsia kasvab päeva jooksul piisavas mahus, siis olen päevakaupleja. Kui kohe lendu ei lähe, ega kuku ka, siis istun ja ootan nädal-paar, kuniks ära tüdinen.

Kolmas võimalus on, et aktsia kukub koledamal kombel peale ostu, siis nimetan ennast auväärseks investoriks ja panen need miinuses väärtpaberid riiulisse paremaid aegu ootama.

Selle viimasega on muidugi see jama, et kui palju selliseid apsakaid juhtub, siis on varsti kõik kapital pikaajalistes investeeringutes kinni.

Juhtuvad, või no minu puhul on juhtunud, need apsakad sedasi, et olen unustanud või pole osanud stop-loss korraldust sisestada, või siis lihtsalt olen mingil laest võetud põhjusel otsustanud, et mõni konkreetne hinnalangus on ajutine.

Sellest kuidas ma aktsiaid kauplemiseks valin aga räägin juba järgmises postituses. 

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.