Alguspunkt oli põhjas

Olin masu ajal 23-24 aastane, laostunud, võlgades, isikliku pankroti lähedal. Rahaline seis ja enesehinnang olid põhja vajunud ja ka teovõime ära halvanud: lihtsate asjade nagu enda pessu või poodi vedamine võis võtta tunde aega. Keerulisemad tegevused isegi ei meenunud. Nuudlidieediga minu igapäevane menüü piirdus, headel päevadel lubasin vahest preemiaks pelmeene.

Perekonnas kõikidel oli magister või kõrgem haridustase ja seal siis olin mina pooliku bakaga, börsil hävinud ja nüüd proovisin enda kaevatud august välja ronida hasartmängu mängides. Pokkeriga. Tark poiss onju, kaugele näha.

Mind vaadati umbes nii, et vähemalt pole ainus laps, vähemalt teisest tundub asja saavat. Üks vist lähebki aia taha. Ütleme nii, et perekondlikke üritusi ma väga ei oodanud. Üldse väga midagi ei oodanud.

See oli minu alguspunkt, minu reaalsus, mis igal hommikul kinnilöödud silma, puseriti pooltühja sahtli ja bockihaisuga vastu naeratas. Tõuse ja sära, vana mära!

Ansipi asemel ootamatu süüdlane

Tol ajal oli kombeks süüdistada enda hädades Ansipit, kes lubas Eesti 5 rikkaima riigi hulka vedada, aga ei teinud seda. Niipea kui junn venti lendas, võttis ka ise lodevuspagulase teekonna jalge alla, põgenes vastutuse eest nagu Moraali-Jevgeni valitsusest või nagu virts ihust. Talendid koju, minu tagumik.

Oleks võinud ka Ansipit süüdistada oma valikutes – ja raudselt ta kuidagi ikka oli nendes süüdi! – siis vaevalt ta oleks vaevunud tulla ise olukorda parandama. Isekas tõbras selline, onja!

Tegin tänapäeva mõistes ootamatu lükke: vaatasin hoopis peeglisse. Aastate jooksul olen sealt paari miljarditehase jagu palke leidnud ja erinevalt solvumistest ja muudest tänapäevastest meetoditest, see lähenemine töötab!

Mõtteviisid paika ja siis anna gaasi

Muutsin enda arusaamu, mõtteviise ja harjumusi. Edu ei ole sündmus, edu on protsess, lähenemine ja sellele eelnev. Mõtteviisid ja harjumused on ülitähtsad, kui need paika panna, annab juba rallit sõita.

Tervisliku toitumise ja liikumisega paratamatult tervis, kehakaal, füüsis ja enesetunne paranevad. Pole vaja kohe maratonijooksjaks hakatagi. Täpselt samamoodi ka kõige muuga, ka rahalise seisuga.

Enda teenimisvõimet kasvatades, sellest arvestatava osa ära säästes ja kasvama pannes on ka jõukus paratamatu tagajärg. Nüüd sõltub veel ainult kui kõvasti gaasi vajutada.

Väikese säästmisega kiiret kasvu ei saavuta

Kuupalgast €100 ära säästes annab mõne aastaga halbade päevade ja ülemuse või elukaaslase fekaalitootjasse saatmise fondi kokku koguda ja see on igati okei. Rikkuseni teisest küljest teosammul ei jõua.

Minu jaoks ei ole jalge ette sihtimine kunagi valik olnud, vajutasin nitro põhja, tõstsin teenistust 100% aastas mitu aastat järjest ja säästsin suure osa sellest.

Kusagil 2012. lõpus teenisin juba 5 tuhande euro kandis keskmiselt kuus. Tolleks ajaks julgesin juba enda ühetoalisest lasnakoopast välja tulla. Vaatasin ringi: „Mis asja, restod inimesi täis, kas kõik on ümberringi miljokateks saanud või?“

Helikopteriga Monacos kasiinosse

Olid ajad, mil väljas söömine ja taksosõit olid luksused, minu jaoks olid veel viie tuhande teenimise ajalgi. Poolteist aastat hiljem lendasin Monacos helikaga ja lasin kasinnis kümnetuhandest turnat, sest olin lihtsalt sinna maale jõudnud. Sest võisin. Tõenäoliselt olin ikkagi vaeseim ida-eurooplane linnas.

Aastatega tuleb väga oluline vahe sisse, kas kogu teenistus lasta tarbimise seedekulglast läbi ja potist alla või kaheksandat maailmaimet liitintressi enda kasuks tööle rakendada.

Järgmisel nädalal kirjutab Madis Müür sellest, kuidas ta oma uue elustiiliga kohanes ja mida tehnoloogiainvestoriks olemine tema jaoks tähendab.