Kui enamik investoreid on indeksfondide suhtes üksmeelselt positiivselt meelestatud, siis järjest enam on hakatud arutlema ka passiivse investeerimise võimalike varjukülgede üle.
Näiteks USA investor Michael Burry avaldas paari kuu eest arvamust, et “passiivse investeerimise buumi” tõttu on aktsiaturud ülehinnatud ning “mida kauem mull kestab, seda suurem tuleb krahh”. Milles täpsemalt riske nähakse ning mida arvavad Eesti asjatundjad?
Fakt on see, et mitte kunagi varem pole indeksinvesteerimine nii populaarne olnud. 2019. aasta augustis ületas USAs indeksfondide maht esimest korda aktiivselt juhitud fondide mahu (mõlemas on üle 4 triljoni dollari).
Hinnangute kohaselt on globaalselt indeksfondides enam kui 11 triljonit dollarit. Börsil kaubeldavate fondide ehk ETFide arv, millest valdav osa on indeksfondid, on maailmas kasvanud pea 7000ni.
Kuidas indeksfondid toimivad?
Kui aktiivselt juhitud fondides on fondijuhtide tööks järjepidevalt turgu analüüsida ja otsustada, kas, kui palju ja millistesse ettevõtetesse raha paigutada, siis indeksfondid investeerivad raha rangelt etteantud indekseid järgides. Indeks koondab suurt hulka ettevõtteid – enamasti kas kõiki ühel börsil noteeritud aktsiaid või valikut nendest näiteks suuruse või sektori põhjal.
Põhjusteks, miks järjest rohkem raha indeksfondidesse tee leiab, on aktiivselt juhitud fondidest mitmeid kordi madalamad haldustasud ja ajalooliselt parem tootlus.
Üksikaktsiate valimisest ja tehingute ajastamisest loobumine aitab investoril seljatada oma psühholoogia ja vältida levinud viga osta kallilt ja müüa odavalt.
Kuna turu keskmist tootlust ületada on väga raske (eriti aktiivsete fondide haldustasude juures), pole indeksinvesteerimise ülimuslikkus selle eestkõnelejate jaoks küsimus, vaid fakt. Mis saaks selle kõige juures riskantset olla, võib tekkida küsimus.
Kas aktsiad on indeksfondide tõttu ülehinnatud?
Eelmise majanduskriisi eel USA kodulaenude pankrotistumist ette ennustanud investor Michael Burry väidab, et börsil kaubeldavate fondide ehk ETFide investeerimisstrateegiad on kaotanud vajaduse analüüsida turgu üksikaktsiate tasemel.
Selle tulemusel on tema hinnangul aktsiaturgudelt kadunud õiglane hinnastamine ja ühel hetkel tulemuseks suur börsikrahh. Oma sõnade kinnituseks investeerib ektsentriline Burry (kes on muuhulgas keskseks tegelaseks menufilmis “The Big Short”) ise väiksemate firmade väärtusaktsiatesse, mis indeksitesse üldjuhul ei kuulu.
“Kui teatud finantsinstrumenti liiguvad liiga suured summad, võib see tõesti tekitada n-ö mullistumist,” möönab Tallinna Tehnikaülikooli vanemteadur Tõnn Talpsepp.
Üldiselt on ETFid tema sõnul namike investorite jaoks tänuväärt investeerimisobjektiks. “Kuid selleks, et ETFid oleksid investeeringuna mõistlikud, on vaja arvestatavat hulka turuosalisi, kes tegeleksid aktiivse investeerimisega ehk hindaksid aktsiaturul aktsiaid ka üksikult, mitte ei investeeriks pimesi indeksisse,” nentis ta.
Vanemteadur lisas, et kui vajalik tasakaal aktiivse ja passiivse investeerimise vahel peaks paigast ära minema ning liiga suur osa rahast liigub indeksfondidesse, kannatab turgude efektiivsus ning võime tõesti näha suuri aktsiahindade, sealhulgas ETFide, kõikumisi mõlemas suunas.”
Talpsepa sõnul on indeksinvesteeringute tegelikku mahtu keeruline hinnata, kuna lisaks otse ETFides olevale rahale võib ka aktiivselt juhitud fondides teatud hulk raha tegelikult arvestataval määral indeksit järgida.
Kas indeksfondid teevad tööd?
Oponentide sõnul põhineb indeksinvesteerimine lihtsustatud algoritmil “osta kõiki indeksisse kuuluvaid aktsiaid, kui indeksfondi raha laekub” ning ettevõttega toimuv omab vähe kaalu.
ETFidesse voolavat raha tuuakse põhjuseks sellelegi, et negatiivsed sündmused turgudele tervikuna vähem mõju näikse avaldavat (näiteks hiljuti puhkenud koroonaviiruse paanika ajal vallutasid USA börsid uusi hinnatippe).
Investor ja dividendinvestor.ee blogi autor Märten Kress ei nõustu väitega, et ETFid pimesi ettevõtetesse investeerivad, hoolimata nende käekäigust. “Kuna suurte fondivalitsejate nagu BlackRock ja Vanguard osalus S&P 500 ettevõtetes ulatub 4-5%ni, on neil võimalik saada ettevõtete nõukogude liikmeks ja survestada olulistes küsimustes juhtkonda. Indeksfondid on oluliselt aktiivsemad aktsionärid kui sina või mina oma paari Apple’i aktsiaga ning neil on reaalselt võimalik otsuseid mõjutada,” kirjeldab ta.
Teiseks kiputakse Kressi sõnul unustama, et kõik ETFid ei kopeeri automaatselt kõige populaarsemaid börsiindekseid, vaid järjest kasvav trend on nn smart beta ETFid.
Viimased kombineerivad aktiivse ja passiivse investeerimise põhimõtteid, kuna indeksi kõrval arvestatakse aktsiate valikul täiendavaid tegureid, näiteks ettevõtete dividendivoogu, volatiilsust või kasvutempot. “Kuna selliste matemaatiliste mudelite abil aktiivselt juhitud fondide eest saab kõrgemat tasu küsida, nende osakaal turul järjest kasvab.”
Kuhu konkurents jääb?
Suurte fondivalitsejate mõjuvõimu ei saa eitada. 80% indeksinvesteeringute turust jaguneb kolme ettevõtte vahel. Nn Suur Kolmiku ehk iShares brändi omava BlackRocki, indeksfondide teerajaja Vanguard Groupi ja State Street Corporationi käes on kokku 22% keskmisest S&P 500 ettevõtte aktsiatest.
Kriitikud argumenteerivad, et selline kontsentreerumine ohustab konkurentsi ja innovatsiooni. Nimelt puuduvat indeksfondidel motivatsioon õhutada enda portfelli kuuluvaid ettevõtteid omavahel konkureerima.
Näiteks omades kõigi suuremate lennufirmade aktsiaid pole investori huvides nendevaheline hinnasõda – mis ei teeni kokkuvõttes aga tarbija rahakoti huve.
Aktivistid omakorda heidavad suurtele fondivalitsejatele ette leigust sotsiaalse vastutustundlikkuse ja kliimateemade eest seismisel. Lihtsaid vastuseid neile küsimustele ei ole, kuid oluliseks peetakse võimalikult suurt läbipaistvust selles osas, kuidas fondid korporatsioonide poliitikas osalevad.
Turg leiab ise tasakaalu
Kui Burry ennustab, et indeksinvesteerimise populaarsus lõpeb suure krahhiga, siis Märten Kress jääb tulevikku vaadates rahulikuks. “Ega aktsiaid pole indeksfondide tõttu juurde tulnud, muutunud on lihtsalt turu struktuur – suhe, kui suurt osa aktsiatest hoiavad erainvestorid, aktiivselt juhitud fondid, indeksfondid ja institutsionaalsed investorid, nagu pensioni- ja kindlustusfondid. Kui müügisurve tuleb, tuleb see nii või teisiti, sõltumata instrumendist, läbi mille ta tuleb,” ei näe ta tänases turuolukorras midagi erakordset.
Kressi hinnangul tasakaalustub turg pikas plaanis iseenesest. “Kui tekivad käärid õiglase hinnaga, tekib rohkem võimalusi aktiivsetel investoritel ja raha liigub tagasi aktiivsetesse fondidesse.” Ta toob võrdluseks kasvuaktsiad ja väärtusaktsiad, mille puhul periooditi näevad investorid ahvatlevamana ühtesid ja siis jälle teisi. “Need perioodid on väga pikad, aga need toimivad,” sõnab ta lõpetuseks.
