“Kas tulen appi?” hõikab taksojuht, kui enda kohvrit auto poole vean. Ta aitab kotid pagasiruumi tõsta ja uurib jutu jätkuks, et kuhu minek. Lennujaama jõudes võlub ta nagu maagiliselt kusagilt välja pagasikäru. Alles check-in’is tuleb mõte: “Äkki oleks talle pidanud tippi jätma?”
“Teie kohvrid,” lausub veidi higine noormees, kui hotellitoa ukse avan. Ta tassis need just alt fuajeest ise üles. Sest siin hotellis vist käib nii. Asetanud kohvri toanurka, teenindaja lahkub. “Äkki oleks pidanud mingi tipi jätma?” mõtlen, aga ta on juba läinud. Sama mõtlen ka siis, kui järgmise päeva õhtul taas tuppa astun ja see vahepeal koristatud on.
Ja see mõte tabab mind tegelikult sagedamini kui siin näidetes. Toidukullerilt toidukotti vastu võttes; vabanduste saatel kohviku teenindajat tänades, kui ta on aidanud ära koristada minu kogemata ümber ajatud apelsinimahla; juuksuris, kus juuksur ebaeestlaslikult lõbus ja jutukas oli; isegi toidupoe kassas, kus kassapidaja viskas paar nalja ja soovis kena võtmist, kui ta minu kolme õllekasti tšekki välja printis.
Peab siis tippi maksma?
Muidugi ei pea. Kolleegidega teemat arutades õhkas üks õndsalt: “Õnneks pole Eestis seda nõmedat nõuet tippi maksta.” Tema mõtles küll nõuet igal juhul, ka siis, kui sulle teenindus ei meeldi.
“Kullerid seda ei eelda, aga hea meel on muidugi, kui inimesed ikka maksavad,” ütleb Wolti Baltikumi haldur Liis Ristal, kui uurin, kas peaksin maksma tippi oma toidukullerile, kes just trepist neljandale korrusele jooksis ja nüüd veidi hingeldab ja köhib. Sest meid on palju ja me tellisime kaheksa pastat ja kolm pitsat.
Ristal räägib, et kui inimene soovib, võib ta loomulikult kullerile sularahas tippi maksta. Wolt seda ei nõua ja kullerite süsteem on nii ka üles ehitatud, et tulu saavad nad tipist sõltumata. Lisaks ei jõua tipp mingil moel ka Woltini, see rändab otse kulleri taskusse.
See võib kunagi aga muutuda, Wolt on tegemas uuringut kullerite seas, et selgitada välja, kas neil oleks huvi saada tippi ka läbi äpi. Sest täna on see Woltiga arveldamiseks ainus viis. Küsimus tekib aga sellest, et läbi äpi makstud tipilt riisub riik oma koore ehk maksud. Seega sinu tipiks antud viiekast jõuaks kulleri taskusse hulga väiksem summa.
Taxifys on tipivõimalus tulekul
Ka taksos kehtib sarnane lugu. Uberi rakenduses on võimalik tippi jätta juba mõnda aega, Taxify pressiesindaja Karin Kase sõnul jõuab säärane funktsionaalsus rakendusse umbes aasta jooksul. Seega, kui jätad juhile hea teeninduse eest viis tärni, võib äpp sult peagi küsida, kas annad talle ka väikese lisasumma.
Restoranis 10%
Restoranikultuuris on jootraha jagamine aga hulga rohkem juurdunud. Ehkki teenindaja seda otse küsima ei tule, võib suurema sööma järel pidada tipi maksmist normaalsuseks. Ehkki igaüks maksab tippi niipalju, kui soovib, on siiski välja kujunenud normid.
“10 protsenti arve summast on see, mida meie teenindajad ütlevad, kui klient küsib, kui palju jootraha andma peaks, “räägib Kene Link, Olde Hansa restorani tegevjuht. “Seda teed me kindlasti ei ole läinud, et tipp lisandub arvele kuidagi automaatselt, sellist tava Eestis ei praktiseerita,” lisab ta.
Terminal küsib maksmisel
Samas on restoranis jootraha maksmine aja jooksul muutunud terake vähem heldeks kui varasemalt. Osalt saab siin süüdistada ka kaardimakse laia levikut – terminal võtab siin ju vajaliku summa ja peenraha või taskust kogemata leitud viiekat ei teki.
“Meie oleme läinud seda teed, et kui klient maksab kaardiga, siis juba terminal küsib tipi jätmise kohta,” räägib Link.
Hea teenindus on hinnas
Õnneks on aga eestlased helded hea kogemuse eest ka tiba jootraha maksma. “Eestlane on väga teadlik külaline. Kui eestlane saab head teenindust, on ta pigem heldem,” räägib Link, tuues näiteks, et lõunaeurooplastel on tipi maksmise komme väiksem kui näiteks ameeriklastel, kes on kõige altimad jotsi viskama.
Ühe Eesti tuntud hotelli personalijuht räägib, et ka hotellimaailmas on ameeriklased ühed heldemad jootraha jagajad, kuid eestlased pole veel tipiga tänamisega harjunud.
Hotelliteenindajalt oodatakse erilist pingutust
“Eestlased ja soomlased jätavad jootraha siis, kui on midagi väga erilist olnud, mingi väga vau kogemus,” räägib ta. Tema sõnul jätavad portjeedele ehk uksehoidjatele tippi pooled kliendid, vastuvõtus ehk retseptsioonis esineb seda harva.
“Jootraha jätmine seal on ka seotud pigem sellega, kui sa oled külalist aidanud mingis erilisemates küsimustes, temale pühendanud oma aega, teinud tema jaoks midagi rohkem, kui sinu tavalised töökohustused ette näevad.”
Palju siis jootraha jätma peaks, et summa ei oleks solvavalt väike, aga ka mitte nii suur, et sellest kõik räägiksid?
“Mõned inimesed jätavad mõned mündid, kaks kolm eurot, mõned jätavad umbes viis eurot. See on juba täitsa okei,” kõneleb personalijuht. “Näiteks lõunamaades eeldatakse ja oodatakse, et iga päev jätad sa koristajale mingi tipi. Meil siin sellist tava ei ole ja ei tehta. Kui siis lahkumisel ja siis ka on see summa umbes viie kuni kümne euro vahel.”
