Egiptuses ja Türgis on levinud praktika, kus hotelliarst toimib omamoodi arvevabrikuna ning vormistatakse fiktiivseid arveid, kus kindlustuspoliisile on kantud näiteks neli pereliiget, kuigi ainult üks neist külastas raviasutust. Samas arved võidakse esitada iga kindlustatu eest.
Lisaks küsitakse isegi lihtsama protseduuri eest külastajalt teinekord kordades suuremaid summasid, kui teenus tegelikult väärt on. Kindlustusfirma aga hüvitab ravikulud vaid seatud piirmäära ulatuses.
„Kulukast tervisehädast on nukker näide USA-st, kus kliendil tekkis väikese haava kaudu tõsine bakteriaalne infektsioon ning vajas haiglaravi ja kirurgilist sekkumist. Neli ravipäeva USA haiglas läksid meie kliendile kokku maksma umbes 58 200 eurot,“ toob PZU reisikindlustuse tootejuht Kristo Õunapuu kurva näite.
Ravikindlustuskaardist ei pruugi piisata
Õunapuu juhib tähelepanu, et lähiriikides reisides jäädakse liialt sageli lootma Euroopa ravikindlustuskaardile, jättes reisikindlustus tegemata.
“Euroopa ravikindlustuskaart katab vaid otsesed ravikulud samadel tingimustel, mis asukohariigi kodanikule, kuid mitte transpordikulusid. Samuti võib omavastutuse määr olla väga erinev,“ selgitab Õunapuu.
“Paljudes EL-i riikides on levinud erahaiglad, kus ravikindlustuskaarti ei aktsepteerita ning nõnda on paljudel klientidel tulnud oma kulutused ise kanda. Näiteks üks meesterahvas sai Soomes suusatades põlvesideme rebendi. Lähimas haiglas soovitati kohest operatsiooni ning patsient soovis seda teha siiski Eestis, kuid ainuüksi transpordi ja haiglakulu oli 2000 eurot. Koos operatsiooniga oleks kulu küündinud ilmselt kümne tuhande euroni.” Alati aga pole tervisehäda puhul võimalik oodata operatsiooniga oma koduriigini.
