Pärast okupatsioonist vabanemist on Baltikumi elanikel olnud aega ligi 30 aastat omale rikkust koguda ning üha enam ja enam inimesi jõuab küsimuseni, kus oma teenitud kapitali hoida, et see väärtust ei kaotaks ja pigem kasvaks.

Olgu raha on teenitud tagastatud maa, metsa või kinnisvara müügist või hoopis ettevõtlusest – sellega mõistlikku ümberkäimist koolides ei õpetata ja selle kohta avalikust meediast või veebist otsides võib kergelt valele teele sattuda.

2019. aasta juuni seisuga oli Eestis hoiustesse paigutatud kokku 18,7 miljardit eurot. Säästmisele ja investeerimisele suunatud finantsteenustesse – sealhulgas pensionifondid, tähtajalised hoiused ning investeerimishoiused – oli juuni lõpuks paigutatud veel 10 miljardit eurot.

Mahud on piisavalt suured, et analüüsida pisut, kui palju sellised investeeringud paigutatuna erinevastesse varaklassidesse inimestele rikkust juurde tooksid.

Aeg on raha

Investeeringutest rääkides tuleb arvestada ka aega, mis kulub investeeringute juhtimise peale. Iga liigutus maksab: kui sinu aastateenistus on 50 000 eurot, siis iga tootlik tund peab sisse tooma vähemalt 30 eurot puhtalt, võttes tööajaks 8 tundi tööpäevas ja arvestamata puhkusepäevi.

Kui aga töö ebaefektiivsus juurde panna, siis peaks tunni oodatava tasu korrutama kahega. Aja alternatiivtulu või kulu tingib sisuliselt selle, kui väike investeering on sinu jaoks liiga väike, et sellega tegeleda.

Pangahoius

Euroopa Keskpanga intressimäärad on viimased aastad olnud negatiivsed. Pangad saavad raha väga odavalt kätte ja seetõttu maksavad nad ka hoiustajatele väga madalat intressi.

Eurotsooni inflatsioon on kõikunud samuti viimasel viiel aastal 0% ja 2% vahel ehk kui raha hoida lihtsalt pangas, siis selle väärtus väheneb igal aastal vastavalt inflatsioonile.

Lisaks tuleb arvestada sellega, et inimeste ootused elukvaliteedile kasvavad ajas, mistõttu raha absoluutväärtus jääb küll samaks, aga sisuline väärtus langeb. 1000 EUR täna ja 5 aasta pärast omavad täiesti erinevat väärtust isegi inflatsiooni arvestades.

Seega, pangas raha hoidmine, isegi tähtajalisel hoiusel, pigem hävitab väärtust. Kui raha hoida tähtajalisel hoiusel, siis pole see ka likviidne. Kui raha läheb vaja, tuleb hoiuse ennetähtaegsel lõpetamisel trahvi maksta.

Pangahoiustel on ka hea külg – nimelt on panga pankroti korral hoiused tagatud. Kui pangahoius on miljonites, on oht ikkagi raha kaotada, kuid summad kuni 100 000 eurot on tagatud. Artikli kirjutamise hetkel on Eestis kokku 9 krediidiasutust, kus hoiustades on hoiused tagatisfondi poolt kaitstud.

Ühisrahastusplatformid

Ühe võimaliku kohana, kuhu oma raha investeerida, on viimasel kümnendil hoogsalt pakutud ühisrahastusplatforme. Need on mõeldud reeglina kas laenutegevuseks, kinnisvaraprojektide või iduettevõtete rahastamiseks.

Euroopas on keskpanga intressid viimased viis aastat olnud sisuliselt nullis. See on hind, millega pangad saavad raha, et laenuvõtjatele edasi laenata. Panga riskimarginaalid hakkavad peale umbes 2-3 protsendist sõltuvalt tagatistest, laenu otstarbest ja laenuvõtja krediidikõlbulikkusest. Edukas kinnisvaraarendusega tegelev ettevõte, kes otsib rahastust oma uue kinnisvaraprojekti rahastamiseks seab üldjuhul sammud pangahärra juurde, kes talle odava laenu annab.

Need ettevõtjad, kes oma tegevuse jaoks pangast laenu ei saa, lähevad seda otsima ühisrahastusplatvormidest, mis pakuvad ettevõtjatele laene 10-20% intressimääraga. Platvormid ise odavale rahale ise ligi ei pääse ja pakuvad teenimisvõimalust inimestele, kelle vaba raha edasi investeeritakse.

Pangad ei anna nendele firmadele laenu põhjusega: äri on liiga riskantne. Kui need ettevõtted võtavad laenu nii kõrge intressiga, siis on ilmselge, et nad peamiselt kas rahastavad sellega oma varasemaid võlgnevusi või on finantsiliselt kirjaoskamatud. Kui vaid 10% nendest laenudest läheks hapuks, oleks investorite algsed investeeringud juba ohus.

Tavaline äride keskmine omakapitali tootlikkus jääb 10-20% vahele. Kinnisvaraarenduse keskmine ajalooline omakapitali aastatootlus on 7%, kinnisvarahalduses ligi kaks korda kõrgem. Kuidas on võimalik pakkuda ühisrahastusinvestoritele üle 10% tootlust valdkonnas, kus ajaloolised omakapitali tootlused jäävad alla selle piiri – või kuidas on võimalik klientidelt, kes panga silmis kliendiks ei kvalifitseeru, teenida laenudega intressitulu üle 15%?

Kui nende põhiäri omakapitali tootlikkus oleks ajalooliselt üle 15%, siis nad oleksid head kliendid ka pankadele. Ettevõtte jaoks on projekt seda edukam, mida madalamad on kulud, järelikult tasuks võtta odavama intressiga laenu pangast ning ettevõtja saaks ise suurema kasu.

Loomulikult on majandus tsükliline ja ühisrahastusplatformid leiavad oma ajaloost aegu, kus nad tõepoolest on teinud oma investoritele hea tootluse. Suurt pilti ja pikka ajaperioodi vaadates ei jookse need võrrandid hästi kokku ja varsti saab kuulda lugusid, kus ühisrahastus muutub ühisahastuseks.

Enne ühisrahastusplatformide kaudu investeerimist tuleks endale see valdkond põhjalikult selgeks teha, ning jagada ka riske erinevate platformide vahel. Huviline võib lähemalt uurida selle kohta veebiküljelt Alternative Investments. Nende enda keskmiseks professionaalselt juhitud portfelli aastatootluseks praegusel heal ajal on 13,85%. Sellise tootluse saavutavad nad professionaalina raske igapäevase tööga. Vahetevahel muu tegevuse kõrvalt asjaga tegelemisel jääb tootlus ilmselt sellele alla.

Investeerimine iduettevõtetesse

Iduettevõtete investeeringud on väga riskantne varaklass. Väga üldistatult võib öelda, et kogenud investori investeeringutest pooled toovad tagasi vähem raha, kui investeeriti. Pooled toovad tagasi rohkem raha, kui investeeriti ja üks investeering kümnest toob raha tagasi kordades rohkem. 10-aastase investeerimisperioodi kohta võiks oodata portfellile tootlust 2-4x algne kapital.

Kui investor peab mõnd rahapaigutust kohe alguses halvaks, siis enamjaolt ongi need halvad investeeringud. Heade investeeringute puhul see aga nii pole. Kui oleks olemas seos kõhutunde ja hea rahapaigutuse vahel, siis investorid ainult häid investeeringuid teekski. Kahjuks aga osutuvad üheksa investeeringut kümnestmitte nii heaks.

Seega, kui oled otsustanud investeerida iduettevõtetesse, tuleb teha endale portfell 20-30 investeeringust ning oodata 10 või rohkem aastat. Need investeeringud ei ole üldjuhul likviidsed ehk raha saab välja võtta alles peale ettevõtte müümist. Äride rahastusplatform Funderbeam võib pakkuda mõningat likviidsust, kuid see pole sugugi mitte garanteeritud. Arvestama peaks ka ajaga, mis kulub nende investeeringute tegemisele ja hilisemale jälgimisele.

Kuna tegemist on väga riskantse varaklassiga, siis tuleks sellesse investeerida vaid selline summa oma varadest, mida oled nõus kaotama. Näiteks kui on vastuvõetav portfelli väärtuse vähenemine 20%, siis võib rahulikult 20% oma varadest iduettevõtetesse investeerida. Kui varad on 1 miljon, siis 200 000 euroga 30 ettevõttesse investeerides peaks arvestama keskmiselt 2000-5000 eurot esmaseks investeeringuks ühe ettevõtte kohta ja ülejäänud osa jätkuinvesteeringuteks portfelli parimatesse.

Kui aga investeerimine startuppidesse on eesmärk, aega napib ja vaba raha on üle 300 000 euro, siis võib alternatiivselt valida välja näiteks kolm varajase faasi riskikapitali (VC) fondi ja investeerida idufirmadesse läbi nende.

Teenustasud on seal küll suhteliselt kõrged (2% aastas, millele lisandub 20% teenitud tulult) ning tagavad VC fondi partneritele mõnusa äraelamise, kuid ajakasutust ja professionaalsust arvestades võib see olla kokkuvõttes kasumlikum. Kuigi VC fondide eesmärk on investoritele tuua 20% aastatootlus, on see tõenäoliselt liiga optimistlik ja pigem võiks arvestada 10% aastatootlusega.

Aktsiabörsid

Kui võtta ette aktsiate liikumise graafikud, siis mõistagi tuleb pähe, et osta tuleks hetkel, kui aktsia on odav ja müüa siis, kui hind on kallis. Mõte kõlab ilusa ja üllana, aga tegelikkuses on väga raske sellega saavutada head tootlikkust, sest tulevikku ette arvata on keeruline ja üldjuhul võib häid ostu- ja müügimomente seostada pigem juhuslikkuse ja hea õnne kui osavusega.

Kui küsida kauplejatelt, kes on teinud häid tehinguid, kuidas nad seda saavutavad, siis nad toovad üldjuhul põhjuseks professionaalsuse, kuid halbade tulemuste korral viidatakse pigem ebaõnnele.  Kui analüüsida nende portfelli pikaajalist tootlikkust, siis enamusel jääb see S&P 500 indeksi tootlusele alla. On siis tegemist professionaalsuse või hoopis ebaõnnega?

Kui amatöörina minna börsile “raha teenima”, siis pigem võib oodata nõrku tulemusi. Seal tegutsevad professionaalsed kauplejad ja algoritmide järgi kauplevad arvutid, kes ootavadki seda, et ees oleks ebaprofessionaalseid investoreid, kelle pealt nemad saaksid teenida. Nii nagu kaardimängus, on ka börsil võitmiseks vaja kaotajaid.

Üksikute aktsiatega teenimine on ebaprofessionaalsel kauplejal raske ja riskantne. Ainus strateegia, mida siinkohal julgeks soovitada, on osta mõnda pikaajaliselt väga hea tootlusega börsiindeksi fondi (ETF) näiteks 15-aastaseks perioodiks.

ETF-id on börsil kaubeldavad madala teenustasuga fondid, mis jälgivad indekseid. Needon küll teoreetiliselt likviidsed, aga kui investeering on parasjagu miinuses, siis on emotsionaalselt väga raske seda maha müüa, seega tegelik likviidsus on mõnevõrra piiratud.

Investeerimishorisont peaks olema vähemalt 20 aastat ja siis võib oodata orienteeruvalt 10% aastatootlust. ETF-idest pole suurt portfelli mõtet ehitada, sest need on juba portfellid – seega riskid on juba mingil määral hajutatud.

Hoiu-laenuühistud

Hoiu-laenuühistud on mõeldud mingi territoriaalse grupi inimeste omavaheliseks hoiu-laenutegevuseks. Kõigepealt tuleb astuda liikmeks, mille järel saab ühistu oma liikmetele pakkuda teenuseid.

Hoiu-laenuühistutega tasub olla ettevaatlik. Kui pakutakse kõrgeid tootlusi, siis võib olla tegemist mittetoimiva (püramiid)skeemiga. Põhjus on sama lihtne kui ühisrahastusplatformide puhul: keskpäraste ettevõtete omakapitalitootlus jääb tihtipeale alla 10%, seega suutlikkus teenindada kalleid laene on väga küsitav ja juba fakt, et inimene või ettevõte ei võta laenu pangast, kus täna on üliodav intress, tekitab hulgaliselt küsimusi.

Eraisikute laenud on hoopis teine teema, sest alati on igas ühiskonnas finantskirjaoskuseta või finantsiliselt nurka aetud inimesi, kes võtavad kõrge intressiga laene ja kelle pealt on võimalik teenida.