Pärast seda, kui Indrek Kasela kaks nädalat tagasi Rahageeniuse pikslitel Eestis möllavat ootuste inflatsiooni kohvitopsi hinnaga illustreeris, pole ilmselt riigis kohvilat, kus mõni klient poleks hinnakirjale senisest teravama pilguga vaadanud.
Ma ise pole topsikohvi küüsi viimasel ajal suurt sattunud – turvaliselt kontoris passimine kaitseb selle eest hästi. Laupäeval juhtus aga, et hakkasime sõbraga linnast välja sõitma, tagamõttega tema Land Rover mutta kinni ajada (see õnnestus). Kuna kohtusime tanklas, siis tundus millegipärast paslik ekstrasuur cappuccino kaasa osta.
Hiljem aga tegin naljaviluks peas väikese arvutuse. Ütleme, et ma jooksin iga nädal kaks kolme-eurost kohvi, ja mingil perioodil see kindlasti nii on olnud. See tähendaks siis 52×6=312 eurot aastas.
Selline lihtmatemaatika võib ju olla veidi populistlik, aga ikkagi tundus see summa mulle rabav. Jah, ma ei viitsi põdeda iga väikese väljamineku pärast, mis rahakotis enamasti tundagi ei anna. Aga kui see kulutus on seotud regulaarse käitumismustriga, siis on see väike kohv tegelikult mitmesajaeurone püsikulu. Võeh.
