Uudis

Kristi Saare: Kes vastutab Siimu pensioni eest?

Kristi Saare on Naisinvestorite klubi asutaja Foto: Kalle Veesaar

Viimastel nädalatel on Geeniuse rahaportaali vastutav toimetaja Siim usinalt üritanud analüüsida oma 2. samba tootlust ja sellega seonduvaid tasusid ning jõudnud järeldusele, et hoolimata 17 aastat teise sambasse pensionisse panustamisest on tulemused pehmelt öelda kehvakesed. Kes siis kehvades tulemustes süüdi on?

Kas Siim, kes 17 aasta jooksul paremat fondi ei valinud, fondivalitsejad, kes Siimu raha ei osanud kasvatada või riik, kes Siimu kui tulevast pensionäri rohkem ei kaitsnud? Või äkki kõik korraga või mitte ükski neist?

Vähesed hääletavad jalgadega

Pensionisüsteemi algusaegadel tundub, et eeldati, et hakkab toimima fondide vaheline konkurents. Konkurentsi eelduseks on alati see, et kliendid teevad valikuid – seda kahjuks meie pensionisüsteemis toimuma ei hakanudki, sest nagu Siim, ei ole paljud inimesed aktiivselt oma pensionivara jälginud.

Mõnes mõttes arusaadav – riigi poolt reguleeritud ja paika pandud süsteem, mis peaks olema üles ehitatud nii, et tulevikus kogujatel piisavalt pensionivara oleks. See tähendab, et realistlikult ei peaks iga ajakirjanik, õpetaja, autojuht või arst oma väärtuslikku aega kulutama sellele, et keerulistest finantsterminitest läbi närida ja kehvade algandmete pealt tootlikkust analüüsida.

Niikaua kuni aga süsteem parem pole, siis on igal inimesel siiski vaja ise veidi toimetada – parem praegu kui paarikümne aasta pärast avastada, et fondivalik on ebaõnnestunud. Kui fondist keegi ei lahku ja halba tootlust kannatliku meelega talub, siis ei hakka ka fondivalitsejatel king kuskilt pigistama.

Keegi ei taha ennast halvast küljest näidata

Ega oma pensionivara käekäigu analüüsimine pole ka üleliia lihtsaks tehtud. Fondid näitavad täpselt nii palju infot pensionivara kohta kui paika pandud ja kõik ülejäänud info pole isegi tikutulega leitav. Kaubanduskeskuses müügipoissi nähes võid olla kindlam, et sulle näidatakse kõige paremini valitud ajaraamis asuvat tootlusgraafikut.

Näiteks näitasid pikalt paljud pangad tootlusnumbrina summaarset tootlust, ehk kõikide aastate peale kokku teenitud kasvu, mitte iga-aastast tootlusnumbrit. See on aga meeletult petlik – on ülisuur vahe, kas 10% tootlust on teenitud ühe, viie või üheksa aastaga.

Lisaks sellele ei ole tootlusnumbri kõrvale pandud ka mingisuguseid tasusid. Valitsemistasu on küll fondi dokumentides välja toodud, ent sellele lisaks on hulk fondi siseseid tasusid, mida seaduse nõudel kohustati fonde avaldama alles paar aastat tagasi. Seda, milliseid summasid esimesed kümme ja rohkem aastat pensionivarast maksti on tagantjärgi võimatu kindlaks teha.

Kuna fondidel ei ole ette antud ühtki täpset eesmärki, mida peaks ületama või saavutama, siis on ka raske öelda, et nad on vara valitsemisel ebaõnnestunud. Muidugi realistlikult maailmaturge ja inflatsiooni vaadates on raske ka väita, et nad eriti õnnestunud oleks.

Kui riik ei aita, kes siis veel?

Töö tehakse alati tellija soovide järgi ja praegune pensionisüsteem on takerdunud suuresti sellesse, et tellimuse sisu ei ole olukorra muutudes uuendatud. Näiteks seesama küsimus, millega Siim maadles – oma tootluse kätte saamine, see arvutus lisati Pensionikeskusesse alles sel aastal – 17 aastat on pidanud tõsised huvilised ise käsitsi pidanud oma tootlust arvutama!

Teine küsimus tasude kohta – raha, mida sinu tuleviku nimel hallatakse peaks olema paigutatud sulle väga arusaadavalt ja sul vara omanikuna peaks olema igal hetkel võimalus näha, milline on rahaline seis.

Kõik see info on ju kuskil süsteemides olemas ja näeme kõrvalriikidest, nt Rootsist, et on täiesti võimalik iga-aastaselt pensionikogujatele saata info pensionivara seisu, makstud tasude ja ka eeldusliku tulevase pensioninumbri kohta. E-riik, võta kätte ja tee ära!

Riik on ka eeldanud, et inimesed tunnevad oma pensionivara vastu ise huvi ning seetõttu ei ole ka inimestele loodud mingisugust nõustamissüsteemi. Ükskõik millise fondivalitseja juurde minna on raske eeldada, et nad midagi peale enda valitsetud fondide soovitaks.

Riiklikud juhised, mida kaaluda fondivaliku tegemisel ja kuidas hinnata oma vara haldamise tulemust, oleks siinkohal paljudele kuldaväärt. Näiteks esimene samm siinkohal on värskelt tehtud – lõpuks ei loosita noori inimesi enam konservatiivsesse fondi vaid ikka aktsiafondidesse.

Kokkuvõttes, eks oleks süsteemi saanud iga element paremaks teha, küsimus on motivatsioonis. Selgelt kõige suurem motivatsioon (kahjuks) on siiski Siimul endal, sest tema tulevikus sõltub väga otseselt sellest, et kui hästi vara kasvab. Ei tasu aga alahinnata fondivalitsejate enda rolli – paremad tooted tekitavad lojaalseid kliente.

Kindlasti on nüüd hakanud astuma suuri samme ka riik, kuigi veidi agressiivselt – süsteemi parendamine oleks veidi mõistlikum lahendus kui lammutamine, sest eeldus, et kõik ise oma vara käekäigu üle huvi tunnevad ja et fondid ainult parimaid tooteid pakuvad, tundub justkui sellesama loo algus.

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.