Märtsikuu on rahatarkuse kuu ja selle raames räägitakse jälle veidi rohkem säästmisest. Sõltumata sellest, kui häid säästmisnippe või nutikaid lahendusi välja pakutakse, on alati paar huvitavat argumenti, mis ikka üles kerkivad.

Esimene neist selline, et säästa on võimatu (kuigi teised inimesed edukalt säästavad) ja veelgi huvitavam teine neist, et no mis küll maailmast saaks, kui kõik hakkaksid säästma?

Säästmisel on kaugeleulatuvad “tagajärjed”

Kõige huvitavam selle pelguse suhtes, et kõik hakkaksid säästma, on see, et seda kardetakse justkui negatiivset asja. Nagu kogu maailmamajandus kukuks päevapealt kokku, sest kõik hakkavad raha kõrvale panema.

Kindlasti oleksid sellel laiaulatuslikud tagajärjed, kui kõik inimesed päriselt säästma hakkaksid. 

Esiteks – toodetaks palju vähem mõttetut kraami ja vidinaid, sest inimesed kasutaksid oma raha mõistlikumalt. Hea nii keskkonnale jätkusuutlikuse aspektist, kodus vähem tolmu vaja pühkida ja elus vähem stressi kui vähemate asjade eest peaksid hoolt kandma.

Teieseks – inimeste elust kaoks väga-väga suur hulk igapäevast muretsemist. Kui rahaasjad on korras, ei pea muretsema, kas kodulaenu makse saab tehtud, kas lasteaiatasuks raha jätkub või suurem terviserike sind rahaliselt täiesti rivist välja lööb.

Kolmandaks – väheneks surve riiklikule turvavõrgule, sest inimestel on rohkem raha nii ennetavalt enda tervise eest hoolt kanda kui ka tulevikus pensionil olles väärikat vanaduspõlve pidada ja maailmas ringi reisida.

Muidugi, uksed peaksid kinni panema impulssostudele keskendunud ettevõtted ja meie elus oleks kordades vähem tüütavat reklaami, mis rahakotiraudu üritab avama sundida, aga see ei ole ju vast ühiskonnale eriti suur kaotus.

Tõenäosus on… kui suur?

Kui vaadata nüüd aga ausalt otsa eestlaste rahaasjadele, siis hirm, et kõik hakkavad kohe säästma ja sellega majanduse põhja lasevad, on umbes sama tõenäoline kui see, et

• kõik hakkavad edaspidi ainult tervislikult sööma
• kõik jätavad alkoholi tarbimise ja suitsetamise maha
• kõik hakkavad korralikult trenni tegema.

Nimekirja võib kindlasti veel lõputult pikendada kõikidest nendest asjadest, mida ju võiks ja peaks tegema, ja mille mõju oleks uskumatult suur, kui kõik seda päriselt teeksid, ent mille reaalsuseks saamine on heal juhul utoopiline ja halvemal juhul ulmeline.

Seega, ei tasu majanduse käekäigu üle muret tunda. Need inimesed, kes kõik raskelt teenitud raha on nõus tuulde laskma, teevad seda ka edaspidi ja küll kõik need ettevõtted, kes neile asju müüvad, ka elus püsivad.

Kõikidel teistel aga on võimalus, kui veel tegemata, siis rahatarkuse kuu lõpetuseks panna püsikorraldus säästukontole käima. Ehkki oleks tore, kui säästma hakkaksid kõik, tuleb selle juhtumiseks igaühel ise otsast pihta hakata.