Kuidas ehitada maja, kui selleks raha ei ole, aga ikkagi on kange tahtmine saada endale oma elamine? Alloleva loo peategelane Jaanus hakkas maja ehitama olles paljas kui püksinööp ning sellest ka tema loominguline lähenemine ehitustööle.

Maja ise asub Harjumaal Tallinna lähedases külas, kus elavad sedasorti tüütult ilusad ja õnnelikud inimesed, kes veedavad oma vabu päevi rulluisutades ja purjetades ning sõidavad puhkusereisile Gambiasse, mitte Kambjasse. Eemalt vaadates pole märgatagi, et üks maja külas on ehitatud kõigest, mis teistel üle jääma juhtus.

“Kui ma kodulaenu võtsin, siis maksin seda iga kuu 2500 krooni, mu palk oli sel ajal umbes 5000 krooni,” meenutas ta. Laen oli võetud 15 aasta peale ning 2012. aastaks oli 159 eurot juba oluliselt vähem vaevaline maksta, seniks tuli aga kuidagi ellu jääda.

Jaanus ostis 1997. aastal Mustamäele korteri peamiselt laenurahaga. Ka tolle laenu saamine oli seiklus omaette ning tagasihoidliku palga tõttu tuli selleks pangas altkäemaksu anda.

Korteri vahetas ta 2002. aastal “maja” vastu. Maja näol oli tol hetkel küll tegemist 24-ruutmeetrise suvilaga, kus tuul ringi uitas ning vette ei olnud ja pärast selle ostmist alles ehitus algas.

“Vaatasime kuulutusi ja helistasime maaklerile, kes kutsus meid kaasa vaatama maja, mida tal oli plaanis samal päeval teistele inimestele näidata. Jõudsime siia enne teisi kohale. Puud olid õunu täis ja lilled õitsesid igal pool. Istusime siin kaasaga kahekesi ja tundsime, et äge on,” rääkis Jaanus.

Kui nad lõpuks aga majja kolisid, oli sügis, esimene laps oli beebi, majas ei olnud vett ja kuivkäimla oli ka õuepeal. “Siin oli üks otsetõmbega kamin, mis väga ei kütnud. Kui õues tuul puhus, siis toas kardinad liikusid,” meenutas ta. Nii helistas Jaanus sugulastele ja kolis talveks nende juurde.

Äia käest sai Jaanus kütusemahuti ümbert ära koogitud penoplasti, võttis majalt lauad maha, pani penoplasti vahele ja siis lauad tagasi. Järgmisel kevadel sai veetud veetorud ja suve sai hakul majja sisse kolida.

Prussid

“WC oli tol hetkel veel õues, aga ikka oli väga lahe,” rääkis Jaanus. Vahepeal jõudis sündida veel üks laps. Samal aastal sai esivanemate vanadel talumaadel kõvasti metsa tehtud.

“Ma lasin kõik palgid prussideks saagida. Kogu puit ehituseks tuli Nõva metsast ja vedasin seda siia oma bussiga. See oli ka viimane saagimine Nõva saekaatris. Kogu töö tegi ära üks papsi klassivend, kuigi kõik tehnika kaatris oli juba maha müüdud, siis ta saagis mulle ikka lauad ära.”

Neist laudades sai kogu uue majaosa puitkarkass ja ainult tuuletõke tuli osta.

“See oli õnnelik aeg, lapsed ei kakelnud omavahel. Ühes toanurgas olid neil mänguasjad ja seal veetsid nad oma päevi,” meenutas ta. 24-ruutmeetrises toas elas sel hetkel kaks täiskasvanut, kaks last ja suur koer.

Voodrilauad tulid aga taas Jaanuse äia käest, kel kippusid need hallitama minema. “Ma tarisin nad siia ja puhastasin ära,” tõdes ta. Katuse ehitas aga Jaanuse töökaaslane, kes oli talle veidi viinaraha võlgu.

Uue ahju ladus majja samuti alkoholilembene külamees. “Tal oli too päev selline pohmell ja ma kartsin, et ta sureb siia ära, igaks juhuks andsin talle ise kive kätte,” pajatas Jaanus.

Settekaev

Ühel hetkel tuli aga ehitada ka veidi mõnusam WC, paagid selleks maksavad aga väga palju ja siis oli juba kolmas laps tulekul, emapalka Eestis aga veel ei olnud ning Jaanuse kaasa polnud juba aastaid laste kõrvalt tööle jõudnud.

“Kogu raha läks elamise peale, aga süüa tahaks ka ja autoga sõita. Lugesin, et kusagil on ära anda veoauto KAZ 53 bensiinipütt, millega muidu kütust veetakse. Läksin sellele järgi ja mõtlesin kogu aeg, et kuidas ma selle küll autopeale saan. Nagu jumala kingitus, nägin tühja metsaveoautut haaratsiga. Pidasin selle kinni, maksin juhile 100 krooni ja sain paagi autole,” jutustas ta.

Käimla ehituseks pidi maksma nii palju, et traktor paesesse pinnasesse augu täristaks ja mainetet bensiinipüti sinna sisse laseks, millest siis settekaev sai. Kanalisatsioon jõudis nende külla alles nii 10 aastat hiljem.

Aknad

Aknad majale on ostetud kasutaud ehitusmaterjalide poest, kus kõikasjad oli poolmuidu.

“Need on Soome haigla aknad, kolmekordse klaasiga, väljastpoolt tumedad, väga uhked. Aknad ostsin ma majale enne kui ma karkassi ehitama hakkasin ja seinad on ehitatud akende järgi. Suuri aknaid tellida on meeletult kallis, kui need on olemas, siis on maja selle järgi ehitada palju lihtsam,” arvas Jaanus.

Maja uude osasse sai sisse kolida napilt enne kolmanda lapse sündi. Siis oli ruumi aga juba tohutult, ühtekokku tuli juurde 70 ruutmeetrit. “Lapsed ja koer said lõpuks toas ringi joosta!”

Vannituba

Vannituba ootas majas oma järge päris kaua. “See tuli siis, kui ma juba Soomes tööl olin,” rääkis Jaanus. Pesemisvõimalus oli olemas aga ka varem.

“Meil oli boiler ja Kadrioru lossist toodi mulle Lennart Meri vana dušikabiin, mul üks sõber käis seda renoveerimas,” märkis Jaanus. “Kahju, et ma selle ära viskasin.”

WC

Uus kanalisatsiooniga WC sai majja ehitatud kõige viimasena, siis oli 15-aastane kodulaen makstud, Jaanus Soomes tööl, lapsed kooli ja abikaasa ka tööle jõudnud. Ehk siis raha oli peres rohkem, kui ei kunagi varem.

“See on kallim kui vannituba või üldse kogu maja,” rääkis Jaanus. “Maas seal on lõigatud graniit, lagi on kuldne ja seinad on maakivist. Nüüd mõtlen, et oleks võinud veel rohkem üle võlli minna ja üleni kuldse peldiku teha,” rääkis ta.