Käisime ühe tuntud kaubaketi prügikaste vaatamas pärast kaupluse sulgemist, kuhu olid töötajad “parim enne” ja “kõlblik kuni” toiduaineid visanud.

Sellest aastatetagusest käigust alates olen prügisukeldumist teinud sadu kordi, olles leidnud nii kastide viisi šokolaadi, krõpse, kümneid kilosid puu- ja aedvilja, purgisuppe, saiatooteid, kodupuhastustarbeid jpm. Arvan, et ükski prügikastileid mind enam üllatada ei suuda.

Prügisukeldudes olen kokku hoidnud kindlasti sadu eurosid, kui isegi rohkem.

Toidupank igale poole ei jõua

Mulle endale ausalt öeldes aga kõhutäie eesmärgil prügisukeldumine ei meeldi. Toidu, mis on veel tegelikult söögikõlblik, päästmine on tehtud kaupluse poolt väga raskeks.

Vahel avavad töötajad meelega toidupakendeid, kallates nende sisu konteinerisse, et inimesed sealt neid kätte ei saaks. Olen näinud, kuidas kümneid kilosid pähkleid on niimoodi söögikõlbmatuks muudetud.

Minu sõbrannagi läheneb oma igapäevasele prügisukeldumisrutiinile hoopis teise nurga alt. Tema näeb seda kui missiooni hoida kokku ressursse. Kuna Toidupank ei jõua igasse Eestimaa poodi igal õhtul “parim enne” ületanud toitu kokku koguma, siis tema on võtnud ette, et see viga parandada. Päästetud toitu jagab ta kohalikule kogukonnale, neile, kel puudu.

Prügisukeldud toit aitab toidule kulutatud raha säästa, niisamuti võidelda toidu raiskamise vastu ja teha heategu keskkonna hüvanguks. Küll aga ei piirdu prügisukeldamine ainult toiduga.

Vintage- ja retroleidudega teenin taskuraha

Kui Eestis saab edukalt teha toidukaupade prügisukeldumist, siis Londonis ja Riias, kus ma elanud olen ja veel tänagi elan, on tänavatel teistsugune kraam ja poekonteinerid on luku taga.

Eestlane oskab üldjuhul oma vanad tarbeesemed, nagu näiteks riided, mööbel, kodutehnika jms kohalikku uus- või taaskasutuskeskusesse viia. Meil on ka väga aktiivsed Facebooki tasuta asjade grupid, kus saab kerge vaevaga lahti nii kasutuskõlblikest kui ka üllataval kombel kasutuskõlbmatutest asjadest.

Riias, kus on ma hetkel elan, on aga teistsugune süsteem. Õigem oleks vast öelda, et süsteemi ei ole, sest sellist asja nagu uuskasutuskeskused seal ei ole. Enamik üleliigsest kraamist pannakse lihtsalt kastide viisi prügikonteinerite kõrvale.

Ehket kui keegi kolib, on konteinerite ümbrus nagu üks tasuta asjade pood, kus saab absoluutselt kõike, mida üks korter endas sisaldada võib. Mis aga eriti märkmisväärne on see, et vanadest korteritest tuleb välja niimoodi väga vinget vintage- ja retrokraami.

Teen aeg-ajalt oma kvartali ümbruses väikeseid jalutuskäike või kui liigun suunal kool-kodu siis hoian oma silmad lahti. Peaaegu alati on keegi konteinerite kõrvale midagi toonud. Maailmapäästmishingena võtan alati kaasa niipalju kui käed kanda jaksavad – saan need abivajajatele toimetada, ent proovin valida ka selliseid tooteid, mille maha müümisega saab ka veidi lisaraha teenida.

Kuna nõukogudeaegne kraam on hetkel moes ja hinnas, armastatud palavalt hipsterite poolt, siis olen päris korralikke rahasummasid niimoodi “maast üles korjates” leidnud. Hästi on läinud mööbel, nõud, kellad, kotid, hoiukarbid, riided jms.

Peale taskuraha teenimis olen ka ise saanud prügisukeldud kaupadega saanud raha kokku hoida. Olen niiviisi leidnud kööginõusid, mööblit, ehitusmaterjale, käsitöötarbeid, pildiraame – kõike, mida vaja.

Väga tihti leidub ka selliseid asju, mis on alles pakendis. Näiteks eelmisel aastal leidsin ma avamata pakendites kuuseehteid ja jõuluteemalisi pakkepabereid.

Prügil on halb maine

Meil on kodudes aina rohkem ja rohkem üleliigseid asju, mis võtavad ruumi ning on meile koormaks. Prügikonteinerisse need viies on tegu igati raisatud ressursiga. Kohe kui mõni toode satub prügikasti või selle ümbrusesse, on selle väärtus mitmekordselt vähenenud, kuna prügil on ühiskonnas väga halb maine.

Kahjuks aga paljud inimesed ei taha vaadata seda nukrat olukorda käed rüpes pealt, kui korralikud asjad oma tee prügikonteinerisse leiavad. Kui inimesed ei oleks nii mugavad ja hooletud, kui meie riknevat toitu käsitlevad seadusandlused oleksid efektiivsemad, ei eksisteeriks prügisukeldumist.

Tegu on vastuliikumisega, et osutada tähelepanu palju suuremale probleemile, sest ega prügisukeldujad ka igale poole jõua.