See, et Brüsseli pastakatest lisaks riikide liitu toimimas hoidvatele seadustele ka rumalusi välja imetakse, ei üllata iseenesest ju kedagi. Pealegi, kes teeb, sel juhtub. Vaja nüüd siis iga asja pärast ohkida.
Ühest küljest võib olla tõesti. Teisalt, kui üldse mitte ohkida ja näpuga näidata, võib rumaluste hulk aina kasvada. Nii et võtame ikka vinguda, kui mingi asi nõme tundub.
Täiega nõme ja rumal on minu arvates seadus autokütuse solkimise suurendamise osas. Kes asjaga vähegi kursis, saab aru, et juttu on biokomponendi lisamisest mootorikütusele.
Nimelt peab seda nüüd siis mootorikütuses 95 olema 10% ja diislikütuses 7%. Mõnevõrra paremas olukorras on siin justkui bensiini tarbijad, sest neile jääb alles kütus 98, kuhu etanooli ei lisata.
Kindlasti hakkab siin aga paljude jaoks rolli mängima hind, sest 98 on teadagi kallim. Euroopale omaselt muutuvad kallimaks loomulikult ka uus suurema etanooli sisaldusega 95 ja diislikütus.
Mujal on odavam, aga Euroopas on kallim?
See eristab üritust põhimõtteliselt näiteks Brasiiliast, kus suhkruroost toodetud biokütusega sõidetakse sellepärast, et see on odavam. Sama teema on ka Malaisia palmiõlidiisli ja USA maisietanooliga. Meie aga hakkame hoopis liitri eest rohkem maksma.
Keegi veel ei tea täpselt kui palju rohkem, aga igaljuhul rohkem. Liitrihinna tõus pole aga veel kogu rõõm. Kuna biolisandi kütteväärtus on väiksem kui bensiinil või diislil, kasvab ka kütusekulu. Lisaks ei rõõmusta biolisand ka meil kasutuses olevate autode mootoreid.
Loomulikult on autotootjatega saavutatud kompromiss ja kehtestatud protsentide osas on kõik öelnud, et see nende sõidukitele sobib. Parema meelega limpsiksid nende lapsukesed küll puhast ja korralikku fossiilkütust, aga pole hullu. Pisut probleeme on vist mõningate väga vanade autodega, aga eks need olekski ju tore uute vastu vahetada.
Hinnatõus ei tapa, aga milleks?
Hea küll, kütuse hinnatõus pole siiani kedagi tapnud, ega tapa ilmselt ka edaspidi. Küllap mitte eriti täpselt mõõdetav mootorite võimalik pisut lühem eluiga ka probleemiks ei kujune. Seega on kõik ju hästi. Lausa väga hästi, sest kusagil exceli tabelis on kindlasti kirjas see tore number, mille võrra CO2 emissioon väheneb.
Siin on aga konks. Keskonnaspetsialistid väidavad viimasel ajal, et tervikpilti vaadates ei pruugi biokütust kasvatavad suured rapsi- ja maisipõllud üldsegi plussmärgiga olla.
Ühest küljest vabastatakse nende tarvis näiteks metsade ja muu metsiku looduse arvelt kasvupindasid. Teisalt mõjutab see toidukultuuride turuhindu. Greenpeace on suisa deklareerinud, et valitsused ja tööstused propageerivad biokütuseid põhiliselt seepärast, et nendele üleminek aitab sisuliselt vanamoodi äri edasi ajada.
Tunduvalt rohelisemad ja tõhusamad jäätmetest valmistatud ning mootorisõbralikumad biokütused on muidugi ka olemas. Õnneks või õnnetuseks on need veel kallimad. Tegelikult koosnevad ka praegused biolisandi protsendid vana ja uue tehnoloogia järgi valmistatud ollusest, aga see pole vast hetkel kõige olulisem.
Lahendame kellegi huvides vanu probleeme
Oluline on see, et see kõik tundub suht mõttetuna. Igati sobilik oleks kasutada vana head nõukaaegset sõna “pokasuhha,” Brüsseli pastakad on keskkonnasäästu linnukesed igaljuhul lendu lasknud ja Eesti on ka jälle tubli olnud.
Mis siis, et käesoleva seaduse juured ulatuvad kusagile sajandi algusesse ja tänane olukord on juba hoopis teine. Kütuse solkimise asemel peaks näiteks inimesi suunama elektritranspordi kasutamisele.
Muidugi on kõige selle taga ka neid, kes otsusest olulist kasu saavad. Olgu siis rapsipõldude omanikud või biolisandi tootjad. Nemad ilmselt tunneksid jällegi, et nende huve on riivatud, kui kunagi kokkulepitud seadusi muutma hakataks.
Muide sugugi targem ega rumalam poleks minu arvates see, kui sarnaselt käituda ka teise strateegilise vedeliku – alkoholiga. Alkoholi tarvitamisega on ju meil probleeme. Seda peaks vähendama, inimesed peaks kainemad olema, aga samas aktsiis peaks ka laekuma.
Seega võikski võtta vastu seaduse, et lahjale alkoholile tuleks lisada näiteks 5 ja kangele 10 protsenti alkoholibavaba biolisandit. Joogid läheks pisut lahjemaks, aga kallimaks. Protsente tuleks muidugi iga viie aasta tagant tõsta ja varsti ei mäleta meist enam keegi, et sumina sai sisse ka ilma mõnusa rapsi maitseta.
