Iga mees ikka ei saa öelda, et ta on poliitikule maasturi välja käristanud! Ainult et minu puhul ei olnud tegu kingituse, “jootraha,” sidruniga või muu kokkuleppega. Tegelikult ei olnud midagi sellist üldsegi plaanis ja ma ei olnud sellest isegi teadlik enne kui kuu-kaks hiljem. Nagu Pearu Paulus laulis, see Nissani maastur siiamaani “mu kallimaks kingiks jääb!”
Loll saab kirikus ka peksa ja sellepärast ma kirikutest mureliku pilguga ja vahest ka väikse väljapoole kaarega möödun. Kolm aastat tagasi oli mulle üks “kirik” teele ette jäämas ja ma lolli peaga otsustasin sisse astuda. “Kiriku” nimi oli Towelfy OÜ.
Kihk sukelduda ettevõtlusse
Agusihvkalikult enda lugu algusest peale ära rääkides tuleb alustada sellest, et olin tol hetkel vaikselt lõpetamas edukat pokkerikarjääri ja ettevõtlusega juba üle aasta tegutsenud. Minu asutatud Turnapro nimeline pokkerivõistkond oli juba üle kümne mängijaga ja kasumis. Uurisin ettevõtluse kohta lisaks idufirmade materjalidest ja vaatasin ka Shark Tanki ning tuli kange tahtmine ka selle koha pealt esimesed sammud teha. Näeks mida õigesti teha ja mida vältida. Välditavat materjali tuli kuhjaga…
Pappi tuli tol ajal minusuguse noore kuti jaoks kas just liiga lihtsalt, aga natuke liiga palju võib-olla küll. Oleks pidanud kasvõi maha jooma, oleks toredamad mälestused ja lood jäänud. Aga õpetlik on see lugu sellegipoolest. Tagantjärgi targana see ei saanudki teistmoodi minna. Pokkeris öeldakse, et kui sa ei märka, kes on see lihtne raha lauas, siis oled see sina.
Mina olin see lihtne raha, kes noris muhku, esimesi triibulisi, head õppetundi. Kes tõi kooliraha vabatahtlikult kandikul poliitikule “maksumaksja rahaks,” kulutamiseks, lihtlabaseks pettuseks ja ettevõtlushuumoriks. Mängu tulid lisaks maasturile ka kasiinod ning puukfirmade ja krüptomaailma kaudu välja kantimine. Kas ja kui palju tööd tehti, pole tagantjärgi enam väga tähtiski. Nalja sai ikka täie raha eest.
Kodutöö sai saunas tehtud
Üks tuttav oli osanik saunahilpusid tootvas ettevõttes Towelfy ja kuna mulle saunas käia meeldis, siis vaatasin ka toodet ja ettevõtet algaja investorina roosade prillidega. Natuke uurisin käibe kohta, lasime õlle, tegime sauna. Sõjaplaani järgi pidid kohe-kohe Eesti ja Soome turg langema ja sellega kodutöö piirdus.
Tegin 10 000 eurose investeeringu ära. Umbes nii oligi. Hajutamise kohta olin kuulnud, et ühe kuuteenistuse jagu investeeringu kohta panna on okei ja nagu Eesti tuntuim finantsguru Siberi Rahaboss on kuulsalt öelnud, et kui ka investeering otsa saab, siis “teenitakse uus!”. Noor inimene ka, võis veidi riske võtta.
Endine linnapea – äkki ongi aus mees
Asutaja ja idee autori Jaanus Raidali kohta ütles teine väikeinvestor hästi: “Inimene osutus väga veenvaks vestlejaks ja jättis alguses väga hea mulje. Kuna ta on ka endine Otepää linnapea, siis jäädki uskuma, et äkki ongi aus mees.” Ise oli Jaanus väga uhke enda 90ndate alguse majandushariduse üle, mis tekitas küll murepilvi, aga kummalisel kombel siiski mitte piisavalt.
Mõistlikum osanik leidis aega ka kasiinos käia
Teine osanik oli tuttav Jaan Vaabel, kes peitus seal naise osaluse taha. Ta oli veel paar päeva tagasi kodulehel kirjas tegevjuhina ja jättis mulje, et tema on juhtival kohal. Tema siis tundus neist kahest see mõistlikum.
Miskipärast ei pannud häirekellasid helisema ka tema pidev kasiinos käimine, sai ju ometi kasiinos pokkeri vahendusel tutvutud. Hiljem märkasin Olympic kasiino avalikust andmebaasist, et raha kaasamisele ja auto ostmisele järgnenud kuudel märtsis ja aprillis 2016 käis Jaan paari töökoha, ettevõtte ja kolme lapse kõrvalt kasiinos mängimas. Kindlasti ajas ainult hoolikalt äriasju seal.
Teine oluline õppetund ongi asutajate kohta korralik kodutöö teha, sest tihti alguses väga muud midagi ei olegi. Asutajatel peaks olema ikkagi mõnevõrra väljapaistvaid tulemusi ette näidata ja Rätikufy puhul olid need tõesti erakordsed.
Järgnev oli võsapetsilik ettevõtlushuumor, skeemitamised, täielikud pettused ja muidu lollused, mis paneks ka kogenud majanduspolitseiniku ühtaegu nii peast kinni hoidma kui ka põrandal rulludes naerma. Sellist jaburdust, nii stiilipuhtaid seiklevaid ettevõtlusrüütleid kohtab harva.
Kiirelt tuleb autod rentida
Asutajad rentisid endale kohe samal päeval autod minu raha eest, Raidal mainitud maasturi. Kusjuures varjasid seda fakti veel üle kuu aja ka küsimuste peale. Äkki seetõttu, et avalikus sektoris võtab küsimustele vastamine veidi rohkem aega kui päris elus. Ettevõtte kütusekulu ja meie tolleaegset kommunikatsiooni vaadates nendega müügitööd küll palju ei tehtud.
Mingi aja pärast tulid mängu juba puukfirma kaudu raha välja kantimine ja kanti ka üle 7600 eurot X90.com nimelisele krüptosaidile, kust ettevõtte kontole tuli tagasi ainult kolmsada eurot. Raidal Grupp OÜ alt edastati mingist ajast alates Towelfy arveid, puugitamine oma täies eheduses. Täiesti kohutav.
Uuri turgu
Toode ise oli surnult sündinud: Towelfy tootmiskulud Baltikumis olid 10 eurot tükk, letihind üle 20, samas kui Alibabast sai väga sarnaseid tooteid tellida 1,5-2 eurot tükk suuremates kogustes. Lisaks on inimesed harjunud samu funktsioone täitvaid käterätte tööandjatelt ja mujalt tasuta nännina saama.
Lühidalt: väga vähesed olid nõus sellise hinna eest tooteid ostma, eriti kui kahe asutaja tutvusringkond seda kraami täis juba parseldatud oli. Ekspordipotentsiaal oli olematu. Mitmes jaekanalis proovisime, müük lihtsalt ei läinud. Veel üks õppetund: uuri toodet ja turgu, äkki ei olegi keegi nõus selle eest maksma.
Suured osanikud olid aga oma ideest nii vaimustuses, et investorite korduvaid soovitusi toodet oluliselt muuta ei võetud kuulda. Süüdistasid veel käesoleval nädalgi Äripäevas reklaamifirmat, et see ei suutnud imet teha, siga lendama panna, Towelfy tooteid mingisuguse nõidusega maha müüa. Nad ei suutnudki vist aastate jooksul aru saada, et tootega midagi valesti oleks. See ei olnudki müüdav sellise hinna juures. Mõistuse häält selles putkas kuulda ei võetud ja väga kiirelt sai selgeks, et selle pundiga rallit ei sõida.
Autod autodeks ja tagantjärgi polegi vahet, kas krüptomaailma ja puukfirma kaudu skeemitati ettevõttest välja investorite või EASi raha, kas kasiinos käidi mängimas minu raha eest renditud autos või ühistranspordiga.
Väikeinvestor ongi üksi
Kurb ja oluline point on see, et ega peale supi sisse astumist Eesti seaduste järgi polegi väikeinvestoril väga midagi teha sellises olukorras. Peksa saab Eestis väikene suurtelt nii börsil (OEG, Nordecon ja teised) kui ka väike-ettevõtluses. Oluline lünk nii seadusandluses kui ärikultuuris. Enamus ei julge sellist asja ka ajakirjandusse viia, piinlik viga tunnistada ja saab kahjurõõmsate parastamist. Jääb üle Sepa ja Avandi kombel ära kannatada.
Ainult ennetada saab seda, korraliku kodutööga, selle riske võimalikult väikseks viia. Noorema põlvkonna seas on meil üldiselt vägagi põhjamaiselt aus ärikultuur, aga tõrvatilgana on üheksakümnendate mentaliteediga inimesi jätkuvalt meie seas tembutamas.
Tuleb õppida iseenda üle naerma
Esimene vasikas läheb ikka aia taha. See on paratamatu. Väga paljudel tuttavatel investoritel on esimesed sammud olnud sarnased tragikomöödiad. Algul patsutad endale õlale, et kui geniaalse lükke ikka tegid ja alles mingi aja pärast saad aru, et nali oli sinu üle. Mõne aasta pärast suudad juba iseenda üle naerda. Investeerimises ja ettevõtluses reaalsus toidabki meid igapäevaselt kurikahoopidega. Võitjad on need, kes õpivad kurikaid sööma. Naeratusega!
Kas teeksin täna teisiti? Sisuliselt ei, ainult summa oleks väiksem. Kukuks läbi kiiremalt ja väiksemalt. Kooliraha läheb alati, õppetunde saab alati, ei tasu selle peale liiga palju kulutada ei aega ega raha.
Ühisrahastuse levikuga ja konkreetselt Fundwise’is Vestige Verdanti hämamiste valguses on see vägagi päevakajaline hoiatus.
