Mul on kolm last, nende isast olen nüüdseks seitse aastat lahus olnud. Meie puhul toimib väga hästi tabelisüsteem. Nimelt jagame temaga Google Docsi vahendusel üht arvutustabelit, mida saame kahelt poolt jooksvalt täiendada.
Mina kirjutan omalt poolt, mille peale kulunud on, laste isa omalt poolt. Esimesel korral sisestad paar valemit, ning hiljem ilmub see summa tabelisse maagiliselt.
Summast võtame maha 510 eurot, mida riik lastetoetuseks maksab, ning ülejäänud summa lööme pooleks. Lihtne. Mõlemad pooled näevad, mille peale ja mis summas kulunud on. Kui on suuremad väljaminekut (rattaost vms), siis lepime eelnevalt selle kokku, et ka teine pool teaks väljaminekuga arvestada.
Vaja vaid mõned minutid kuus
Selle täitmine võtab mul nüüdseks aega iga kuu u 15 minutit, sest enamus väljaminekuid ju kordub kuust-kuusse (söögiraha, trennid, telefonid). Väga palju lihtsamaks teeb ka see, et meil on kõik väljaminekud näha Swedbanki lehel. Sularaha ei liigu üldse, see teeks olukorda pisut keerulisemaks, sest siis peaks tšekke alles hoidma. Lapsed saavad ka taskuraha vaid oma pangakaardile. Tabelit täites ongi vaja teha paar hiireliigutust, et teada saada, kui palju ma mingile lapsele raha olen kandnud, ning see tabelisse sisse panna.
Sedasi numbreid kirja pannes jäävad kõrvale emotsioonid, üksteise süüdistamised, möödarääkimised.
Kui nüüd lõpetuseks veel vastata küsimusele, kas 250 eurot kuus lapse kohta on põhjendatud, siis ma vastaksin, et on küll. Arvan siinkohal, et lapsi peaks kohtlema nagu endid. Kui lapsevanematel on võimalik käia ka kinos ning väljas söömas, tegeleda oma hobidega, siis sedasama peaks võimaldama ka lastele. Lugesin kommentaariumist, kuidas mõned isad väitsid, et nende ema oli üksikema, kellel raha kunagi polnud aga näe, lapsed said ikka üles kasvatatud. Jah, ka nii saab. Aga kas meie lapsed ei vääri paremat, eriti kui selleks on võimalus?
