Uudis

Märt Belkin: miks ma kriisis teise sambasse maksmist jätkan ja arvan, et sa peaks ka

Rahageeniuse vastutav toimetaja Märt Belkin.Foto: Kalle Veesaar

Kriisi ajal odavaks muutunud aktsiate ostmine on hea võimalus tulevikus enda pensionisambas ka reaalselt tootlust näha, kirjutab Rahageeniuse vastutav toimetaja Märt Belkin.

Eile andis valitsus teada, et riik lõpetab kriisi tõttu juulikuust teise sambasse maksmise. Need, kes tahavad, saavad aga oma palgast maksmist jätkata.

Seda, kas 2 protsenti su brutopalgast läheb ka edaspidi pensionisambasse, saab otsustada oktoobris. Kui loobud, peatuvad maksed detsembrist augusti lõpuni – valitsus loodab nimelt, et suur pensionireform, mis lubab raha üldse sambast välja võtta, saab riigikohtu heakskiidu.

Kes otsustavad jätkata, neile kompenseeritakse aga juulist detsembrini toimuv vaheperiood tagantjärgi.

See on väike lohutus, aga midagi ikka. Tegelikult jätab valitsus meid kõiki ilma väga heast võimalusest pensioniajaks ka reaalselt raha teenida. Maksete peatamine ei oleks saanud tulla kehvemal ajal.

Ka minu pensioniraha haihtub, aga mureks põhjust pole

Kümne aasta tagusest kriisist saati on aktsiahinnad järk-järgult ülespoole rühkinud – aeg-ajalt küll veidi langedes, ent kindla trendiga üles. Viimase paari aasta jooksul jooksid hinnad isegi ulmeliselt kõrgeks, nii et analüütikud rääkisid üha enam, et nii kaua jätkuda ei saa.

Ei saanudki. Tuli koroonakriis, ja samal ajal kõrvale veel naftariikide omavahelised jagelemised. Börsil tuli suurem hinnasula ning mõistagi haihtusid ka kenad kasuminumbrid investeeringute juures.

Olen viimasel ajal saanud hulga kirju lugejatelt, kes tunnevad muret, et nende pensionifondid on sügaval punases – näitavad tugevat miinust. Pensioniraha justkui kaoks, haihtuks olematuseni.

Ka minu pensionifond on miinuses, olen kaotanud sisuliselt kogu kasumi, mille viimase kuue aasta jooksul teeninud olen – ja sisse makstud raha pealegi. Aga see on igati loogiline ja oma pensionipõlve pärast – see on umbes 50 aasta pärast – ma praegu ei muretse. Miks?

Eks sellepärast, et olengi tööl käinud ja seeläbi ka pensionit kogunud buumiajal, kui aktsiad ühe tõusevad. Kohe, kui võimalus tekkis, läksin ise üle indeksifondile – ehk mu pension kasvab või langeb vastavalt sellele, kuidas käituvad maailma aktsiaturud. Kui turg läheb üles, siis mu sammas kasvab, kui langeb, kukub ka mu pensionivara täpselt samas tempos.

Kuna headel aegadel rühkisid aktsiad üha üles, tähendas see, et ka osakud, mida mu pensionifond automaatselt soetas, läksid üha kallimaks. Seda tõsisem on nüüd ka langus.

Aga pensionifond ei ole ühe või kahe kuu, isegi mitte ühe või kahe aasta investeering. Minu pensionifondi kogumine algas ajal, kui olin 18; neil, kes alustasid kogumist kõrgemas eas, on pensionini muidugi vähem minna, ent aega saab ilmselt ikkagi mõõta kümnetes aastates.

Muidugi, kui pensionini on minna veel aasta või paar, on lugu teine ning sel puhul tuleks võtta ühendust enda pensionifondis juures tegutsevate investeerimisnõustajatega.

Sellisel juhul ei ole su raha ilmselt aga ka praegu enam väga riskantses fondis, kus kõik panused on aktsiatel, vaid konservatiivsemas võlakirjafondis – mina plaanin selle liigutuse teha kunagi tõusu ajal, kui pensionini minna on vähem kui kümme aastat.

Seniks aga usun, et maailma majandus kokku ei kuku, nii et arvestan, et minu vähemalt 50 aasta sisse mahub kindlasti veel hulganisti nii tõuse kui langusi – majandus käib üles-alla edasi nagu ikka.

Osta kõrgelt, müü madalalt?

Selles, miks ma loodan, et mul pensionipõlvest teisest sambast (ning minu puhul ka kolmandast, ja teistest investeeringutest) kasu on, ongi tegelikult suur osa just kriisidel.

Kui ma investeerin kogu aeg ja iga ilmaga, olgu parajasti buum või kriis, saan ma osa turu käekäigust. Jah, kui parajasti on hinnad kõrged, siis ostan ma aktsiad pensionifondi kaudu kallilt – aga teisalt, kui puhkeb kriis ja hinnad on madalalt, siis on odavad ka aktsiad, mida ma soetan.

See tähendab, et kui majandus taas tõusufaasi jõuab, on märksa kõrgem ka ruum, kuhu mu aktsiatel kasvada on, madalpunktis ostetud väärtpaber annab heal ajal tagasi korraliku tootluse.

Just selle võimaluse kasu lõigata valitsus praegu ära võtabki. Raha – minu pealt arvestatud sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osast 4 protsenti – on valitsus minu eest pensionifondi pumbanud küll siis, kui hinnad olid kõrged, ent lõpetab selle nüüd, kui hinnad on all.

Investorid võtavad raha teenimise tihti kokku väga lühidalt: osta madalalt, müü kõrgelt. Valitsus soodustab aga peaaegu et vastupidist käitumist – ostame kõrgelt, aga odavalt mitte – ning kui pensionireform järgmisel aastal tõesti jõustub, siis julgustame inimesi kalli hinnaga ostetud varasid odavalt maha müüma.

Jah, Andrus Ansipi valitsus peatas eelmise kriisi ajal samuti riigipoolsed maksed pensionisambasse, täpselt samamoodi, nagu Jüri Ratase valitsus nüüd. Selle mõju võis igaüks, kes käis ka toona tööl ja pensionit kogus, oma pensionikontol näha: tootlus on kehv, palju kehvem kui siis, kui oste oleks jätkatud ka madalate hindadega ajal.

Neile, kes kogumist jätkasid, kompenseeriti maksed hiljem – aga siis, kui aktsiad olid juba tõusnud. Teenimisvõimalus jäi palju tillukesemaks kui siis, kui ostud oleksid sama võimsalt jätkunud ka kriisi ajal.

See ei olnud edukas eksperiment ning seda poleks olnud tarvis korrata.

Aga pensionifond koorib ju ikkagi?

Pensionifonde on Eestis kritiseeritud palju ning seda põhjusega – on ju ka Geenius kirjutanud sellest, kuidas heal ajal tegi üks pank nelja aastaga 1217 pensioni eurost 372. Tootluse sõid ära fondide kõrged teenustasud.

Õnneks on aga asi viimastel aastatel paremaks läinud. Turule tuli Tuleva, mis võimaldas inimestel pensioniraha panna just indeksitesse, kogu turgu korraga – ning küsis seetõttu ka palju väiksemat teenustasu, kuna indeksifondi haldamine on väga odav.

Riburada pidi tekkis indeksifonde ka teiste pankade juurde (minu teine sammas on SEB indeksifondis) ning ka aktiivsed fondid, kus haldurid iga päev mõtlevad, kuhu raha paigutada, ning selle eest ka kõrgemat tasu küsivad, on teenustasusid kivina kukutanud.

Küünik võiks öelda, et fondid koorisid inimesi nii kaua kui said – aga kui inimesed teada said, et tegelikult päris nii palju maksta pole, tulid ka hinnad robinal alla, lähemale õiglasele tasemele (ehkki kipuvad olema siiski kõrgemad, kui teistes riikides).

Fondi tasudel tuleb pilk kindlasti peal hoida, need on kirjas nii fondide kodulehtedel kui ka Pensionikeskus.ee veebilehel. Tasub valida fond, mis sööb raha vähem ning jätab rohkem teenitust sulle – mõistagi, tegu võiks olla ka sellise fondiga, mis ajalooliselt on suutnud raha teenida.

Jätkan ka piskuga

Viimaks jõuan ka loo pealkirja juurde: kindlasti kavatsen ma jätkata oma palgast teise sambasse maksmist ka siis, kui valitsus oma maksed külmutab. Just selleks, et mu portfellis oleks ka kriisi tõttu alla kukkunud hindadega varad, mis hiljem tõusta saavad.

Kuna riigi poolt lisaraha pensionisambasse enam ei tule, on võimsus muidugi kõvasti väiksem – ent midagi ikka. Minu teise samba fondi tasud on ka madalamad kui kolmanda samba omad, rääkimata omal käel investeerimisest, nii et kaht protsenti palgana võtta ning ise edasi investeerida pole ka suurt mõtet – pealegi on riik lubanud hiljem jätkajatele veidi langenud makseid kompenseerida, “tasuta” rahast on aga alati patt ära öelda.

Selle kõrval jätkan ma – ilmselt senisest hoogsamaltki, nii palju kui palk parasjagu võimaldab – makseid ka kolmandasse sambasse ning mujale indeksifondidesse. Põhjus on täpselt seesama: miks jätta ennast tulevikus rahast ilma?

Pensioni ega investeerimiskonto seisu ma vähemalt järgmise paari aasta jooksul vaatama ei hakka – ma tean küll, mis seal toimub, ma näeksin suurt punast miinusmärgiga arvu ja kõrget langusprotsenti.

Aga see kõik läheb mööda. Mitte kohe, mitte niipea, aga läheb.

Üleskutse

Aita meil podcaste teha ja saa kingituseks Geeniuse kraami

Toetan Autotundi Toetan Restarti Kuulan saateid

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.