Märt Belkin: miks ma oma raha teise sambasse alles jätan

Tasuta rahast on raske ära öelda, leiab Märt Belkin.Erakogu

Hästi lühidalt: mulle meeldib, et riik mu palgast 4% pensionifondi juurde maksab ning mu pensionifondi strateegia ei erine eriti sellest, mida ma oma rahaga ise teeksin.

Olen hea kolleegi Martiniga, kes raha II sambast ilmselt välja võtta plaanib, ühes asjas väga nõus. Ma ei jää kunagi pensionile – riigilt ei saa ma midagi. Riiklik vanaduspension pole jätkusuutlik süsteem, praegustel ja peatsetel pensionäridel on sellele muidugi õigustatud ootus, aga kui mina kunagi sellesse ikka jõuan, pole meil lihtsalt piisavalt töökäsi, et seesugust süsteemi üleval hoida – eriti arvestades, et inimesed elavad üha kauem.

Teisalt tahan ma kindlasti pensionile jääda – enda vara ja kogutud kapitali arvelt. Esimese sammuna tahaksin juba märksa varem, kuskil keskea piiri lähedal, jõuda kohta, kus mul tingimata poleks vaja raha pärast tööl käia – töö tegemine on üldiselt üks väga meeldiv asi, aga selle rikub ära see, et ilma tööl käimata ja raha teenimata on üldiselt raske ära elada, nii et isegi kõige meeldivamat unistuste tööd tehes on alati kuklas väike sund, teadmine, et seda peab tegema.

Palju võimalusi pole

Mida ma selle nimel teen? Olen enda õnnetuseks seesugune humanitaar, kes ei oska kätega teha suurt midagi peale klaviatuuril tähtede toksimise, nii et kinnisvara pole päris minu valdkond. Ilmselt oleks mõistlik osta endale juba renoveeritud ja korralik korter ning see välja üürida, aga ka siin käsi tõrgub.

llmselt oleks mulle jõukohane korter noorele inimesele, võib-olla tudengile sobiv ühetoaline konku, välja üürimisel ilmselt probleeme ei tekiks, arvestades äärmiselt suurt nõudlust turul ning küsida saaks väga kõrget hinda, ent see tähendaks, et keegi peab selle eest oma ilmselt niigi napist sissetulekust maksma. Mul pole midagi inimeste vastu, kes sellest edukalt kasu lõikavad, aga minu jaoks see pole.

Ettevõtlus on kindlasti variant ja miski, mida ma tulevikus teha loodan, aga praegu tunnen, et mul maailmale midagi erilist pakkuda ei ole. Pole ka erilist ideed.

Mis siis üle jääb? Mõistagi säästan osa (umbes kolmandiku) enda sissetulekust. Meelerahufond on olemas. Lisasäästud jagan kolmandasse sambasse, fondidesse, üksikaktsiatesse, võlakirjadesse ning väiksemal määral riskiinvesteeringutesse (peamiselt ühisrahastuse kaudu pakutavad ettevõtete mikroosalused).

Ühisrahastusega antavatest kiirlaenudest hoian end kaugele, ei tundu väga äge rikastuda kellegi teise õnnetuse arvelt.

Olen (kahjuks?) inimene

Samas pean ma ausalt tunnistama, et viimase sendini ma oma raha ei loe ning kindlasti saaksin säästa rohkem. Ma ei hoia end eriti tagasi reede õhtul, Prismas, raamatupoes ega Steamis. Reisin ilmselt rohkem kui peaks, teen ebamõistlikke väljaminekuid (näiteks mängin aeg-ajalt pokkerit, ehkki olen maailma kõige halvem pokkerimängija).

Eriti halvasti see mind tundma ei pane ja usun, et kahekümnendate keskel oleva inimese kohta pole mu tarbimiskäitumine kuidagi erandlik.

Suudan vähemalt praegu säästa piisavalt, et enda seatud eesmärgid täita. Samas olen igati rahul sellega, kui miski sunnib mind säästma veel rohkem – olgu see SEB digikassa, LHV mikroinvesteeringud või riik, mis osa mu palgast II samba kaudu tulevikku suunab.

Langetan investeerimisotsuseid pidevalt ning pean neid küllaltki teadlikeks. Kui teisest sambast väljumine oleks kohustuslik ja ma vabanenud raha ise investeerima hakkaksin, saaksin ilmselt küllaltki hästi hakkama, kapital kasvaks, elu oleks ilus. Aga ma ei usu, et see lõppkokkuvõttes praegusest parema tulemuse tooks.

Tasuta rahast ära ei ütle

Nimelt on Eesti sambasüsteem küllaltki helde – II sambasse läheb küll 2% minu brutopalgast, ent riik annab sinna juurde veel 4%. III sambale riik ise juurde ei lisa, aga annab sissemaksetelt tulumaksu tagasi, mis teeb sellest väga meeldiva tootlusega investeerimisvahendi isegi siis, kui fondi enda tulusus on kehv.

Ilmselt jätkab riik 4% lisa maksmist tulevikus ka juhul, kui inimene soovib jätkata kogumist omaenda investeerimiskontole. Praegu pole veel päris selge, kuidas see toimima hakkab – praegu on investeerimiskonto sisuliselt tavaline arvelduskonto, kust saab igal hetkel raha välja võtta. See oleks ilmselt variant, ent nõuab küllaltki tõsist haldamist ja tähelepanu.

Kogun enda II samba pensioniraha praegu SEB indeksifondi. Selle haldustasu on veidi kõrgem nii Tuleva kui LHV samaväärsetest toodetest, ent SEB fond on rohkem avatud areneva majandusega riikide turgudele ning Jaapanile. III sammast kogun LHV indeksifondis.

Kui ma ise enda pensioniraha haldaksin, suunaksin selle ilmselt sarnaselt, nagu praegu enamikku enda portfellist – suur osakaal oleks indeksifondidel. Arvatavasti oleks lõviosa USA ja Euroopa suurettevõtetel, veidi areneva majandusega riike, natuke Jaapanit, pisut Indiat. Enam-vähem sama, mida mu teine sammas ka praegu teeb.

Seaduse mõttes peab investeerimiskonto (millega saab kasumilt maksude maksmise edasi lükata) vähemalt praegu olema avatud pangas, näiteks investeerimismaakler Interactive Brokers riigile ei sobi. See tähendab, et kui ma tahaksin riigilt 4% lisa saada ka edaspidi, peaksin ma end ilmselt niikuinii Eesti pankadega siduma ning maksma neile pensionifondi haldustasu asemel investeerimiskonto haldustasu ning tehingutasusid, mis pea kindlasti tuleb lõppkokkuvõttes kallim välja.

Isamaa juhitud teise samba reform on rutakas, suuresti läbimõtlemata ning väga ohtlik, ent tundub, et see tuleb. Loomulikult eeldan ma seega, et võimalus II sambast väljuda jääb ka tulevikus alles ning vajadusel või juhul, kui kapitalipaigutuseks tekib paremaid ideid, saan ma ka 5 või 10 aasta pärast ümber mõelda.

Esialgu kavatsen aga jätkata nii nagu praegu – investeerida enda jooksvast sissetulekust ise ning hoida kõrval alles ka riigi panusega II sammas, mis üldiselt töötab enam-vähem nii, nagu mul vaja on.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Igal argipäeval

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto-, raha- ja meelelahutusportaali olulisematest lugudest.