“Siililegi on selge, et raha ei tasu välja võtta”. “Ainult rumalad võtavad teisest sambast esimesel võimalusel oma raha välja”. “See on kõige otsesem tee vaesuseni ja ei tee kedagi rikkaks.” Nii ütlevad majanduslikult hästi kindlustatud härrad Eesti pankade nõukogudest, aga mulle tundub, et vähemalt praegu kavatsen ma toimetada risti vastupidi nende soovitustele.

Muidugi ma ei ole veel lõplikult otsustanud, aega on selle kiire asjaga. Mulle pole meeldinud see Isamaa pealepressitud ülikiire tegutsemine II samba kaotamisega, aga ma jätaksin erakonnad ja poliitika siit arutelust praegu üldse kõrvale. Küsimus on lihtsalt, kas võtta raha välja või jätkata kogumist?

Ma ei jää ju tegelikult kunagi pensionile

Ilmselt peaksin oma mõttekäiku alustama sealt, et ma ei ole kunagi arvestanud sellega, et minu ja minu põlvkonna jaoks võiks pension kuidagi relevantne asi olla või sellest oleks kauges tulevikus reaalselt kasu minu heaolule.

Minu põlvkond on juba arvestanud sellega, et nii kaua, kuni pea on piisavalt selge, tuleb teha tööd. Ilmselt mitte päris viimase hingetõmbeni täiskoormusega, aga osaliselt ja võimete piires kindlasti nii kaua kuni võimalik. Heaolu pensionipõlves sõltub rohkem enda kogutud säästudest ja investeeringutest, nagu näiteks kinnisvarasse ja lastesse.

Minu jaoks polnud teise pensionisamba tegemine kohustuslik, aga sellest hoolimata väljusin ma kunagi ühest pangakontorist koos selle lepingu ja Toe Tagi singliga “Pankrot”. Ilmselgelt on see sammas olnud palju olulisem pangale kui minule ning ma ei ole enda internetipangas vaikselt tiksuvat viiekohalist summat kunagi enda omaks pidanudki.

Toe Tagi “Pankrot” on siiani hea lugu

Pankade jaoks on teine sammas olnud pidu. Hästi näitab selle peo olemust eile saabunud Swedbanki pressiteade, kus saame teada, et “Swedbanki II samba fondide uus strateegia loob kogujate jaoks soodsamad tingimused” ja et “samuti langetab pank oluliselt II samba pensionifondide tasusid”.

Ahah, nüüd siis järsku, ülejäänud aja on mu raha seal lihtsalt põlenud. Siililegi selge.

Võib-olla see on tõesti teise samba vabatahtlikuks muutmine kõige otsesem tee vaesuseni, aga siiani on see olnud otsetee pankade rikkuseni. Riskivabalt.

Okei, aga mida selle rahaga siis teha? Korraga saab välja võtta 10 000 eurot miinus tulumaks. Maksaks mõne laenu ära? Kodulaen on nii odav, et seda sellega maksta ei tasu. Sharm El-Sheikhi paariks nädalaks ka mind üldse ei tõmba.

Aga nagu ma ütlesin, siis ma investeerin selle. Täiesti võimalik, et ma teen seda kehvasti. Näiteks ostan selle korteri Tapal ära lõpuks ja üürin välja. Tervet selle eest ei saa, aga 8000 eurot on selleks juba hea seeme. Tapa kasvab, sõjavägi sinna jääb, nõudlus on kõrge ja aina tõuseb, sellega ei saa ju mööda panna?

Või maksan hoopis autoliisingu ära ja mulle jääb kuus paarsada eurot rohkem kätte. Või investeerin selle hoopis lastesse ja nende huviringidesse ning proovin üldse olla normaalne lapsevanem, nii et vanas eas mu lapsed ka mind tunda tahaksid.

Võib-olla ma teen vea, võib-olla pank käiks mu rahaga palju paremini ümber ja teeks targemaid otsuseid, nüüd imeliselt kuidagi ka madalamate tasudega kui varem. Pangad peavad mulle selle tõestamisega lähiajal väga palju vaeva nägema. “Uus strateegia” ja “oluliselt soodsamad tasud” ei ole piisav. Aga eks tõestage siis, ma tahan seda kuulda.

Rahageeniuse vastutav toimetaja on Martiniga aga täpselt vastupidist meelt ning ei plaani enda raha teisest sambast välja võtta. Loe siit täpsemalt, miks.