Uudis

Martin Mets: Robotid võtavad tänapäeva noortel töötegemise harjumused ära ja see on halb

Käisin täna juuksuris, enda tavalises kohas, aga juuksur oli uus. Noor tüdruk, kes päris täpselt ei paistnud teadvat, mida ta teeb, aga selle eest kompenseeris ta seda sellega, et tegutses kiirustades, nagu oleks tal vaja kuskile ära minna. Kell pool 10 hommikul.

Paistis, et ta oleks hea meelega ükskõik kus mujal ja teeks ükskõik mida muud, kui oleks seal. Sama tunne oli ka mul, aga ilmselgelt teistel põhjustel.

Sama tunne on vist kõigil nendel noortel, kes tahaksid kohe pärast kooli kätte saada vähemalt 1400 eurot, nagu eile selgus. See on uus põlvkond, kes töötavad siis kui tahavad ja endale sobivas tempos.

Mis on täiesti okei, kui sul on olemas vastavad oskused ja teadmised ning tööandjad neid hindavad ja on nõus sulle seda palka maksma.

Võiks muidugi arvata, et mis ma siin seletan, minu töö on ju ainult klaviatuuril tippida ja asi see nüüd ära teha ei ole.

Ma tegin robotite tööd ja see oli hea

Tegelikult ei olegi, aga parimad töökogemused ja töötegemise harjumused sain ma ikkagi tehes tööd, mida ma pole kindel, et tänapäeval tehaksegi. Või kui tehakse, siis teevad seda juba robotid. Aga nendel paljudel noortel jäävad need kogemused saamata.

Selles mõttes, et tänapäeval vist pole enam ametit nimega värvisegaja? See oli üks kõige põrgulikumaid kohti, kus ma kolm kuud suvevaheajal kunagi töötasin ja sain sealt vist parimad töökogemused üldse.

Mu töö oli ehitusvärve kokku segada ja värvipurke kaanetada. Mu paarimeheks oli muhe vene papi Sergei, kelle värvipottide etteandmise tempo ei vähenenud ka siis, kui ta oli eelmisel päeval vähe napsu võtnud. Või hommikul töö ajal. Ja kuna ta oli ühe omaniku isa, siis ta motivatsioon oli alati nii kõrge, et mul tuli seda nähes igal hommikul hirm peale. Alguses, aga hiljem harjusin ära.

Tempo oli tohutu ja palk oli naeruväärne ka selle aja mõistes, aga asjad, mis ma seal õppisin, olid hindamatud.

Kaks aastat hiljem töötasin terve suve madratsivalmistajana. Samamoodi liinil, aga nüüd jooksid liini peal ette madratsi poroloontükid, mis oli vaja kokku liimida, vedrud sinna sisse panna ja hiljem madratsikate sinna peale tõmmata.

Kui alguses tegime ühe madratsi kolmekesi valmis kuskil kolme minutiga, siis hiljem saime ühe madratsi valmistamise aja minuti ligi. Lõbusamatel hetkedel oli aega isegi liimipüstoliga mõned märksõnad ebaprofessionaalselt madratsi sisse kirjutada. Vabandused siit nende skandinaavlastest omanikele, kes hiljem nende peal magasid, sest just sinna neid eksporditi.

Laupäev oli ka kusjuures vabatahtlik tööpäev, aga siis oli madratsitel kahekordne tükihind. Loomulikult ma olin ka laupäeviti kohal!

Halvad töökogemused on hea mälestus

Need olid töökogemused, mis tekitasid töötegemise harjumuse ja need on tööd, kus sa ei saa valida, millal ja kui palju sa töötad. Ja 1400 eurot sa ka seal kätte ei saa. Need on ebainimlikud tööd tegelikult, mida nagu ma ütlesin, peaksid tegema robotid.

Ja mul on kahju, et see juuksur minu hommikust ei saa ilmselt kunagi neid töid teha, sest neid enam ei ole, või pole ta lihtsalt nõus seda tegema.

Muidu tal poleks kuskile kiire ja ta naudiks täiega seda, et ta peab pool 10 hommikul mul juukseid lõikama. Sest see on lihtne töö, nagu minul täna klaviatuuril kirjutada.

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.