President Kersti Kaljulaid otsustas täna teise pensionisamba vabatahtlikuks muutmise seaduse välja kuulutamata jätta, kuna nägi selles vastuolu põhiseadusega. Mis on aga presidendi põhjendused?

Presidendi hinnangul riivab pensionireformi seadus ebaproportsionaalselt inimeste põhiõigusi ning on mitmes osas vastuolus nii põhiseaduses toodud õigusriigi ja sotsiaalriigi kui ka õigustatud ootuse põhimõtetega. Kokku leidis president plaanist kuus aspekti, mis põhiseadust riivavad.

“Ühelt poolt on siin seaduses mitmel puhul tegemist objektiivsete põhiseaduse printsiipide rikkumisega. Teiseks keskseks probleemiks on õiguspärase ootuse ja omandiõiguse ebaproportsionaalne riive,” ütles Kaljulaid.

Süsteemi lammutamine

Esiteks märgib Kaljulaid, et riik on tervise kaitse eesmärgil loonud pensionisüsteemi, mis koosneb riiklikust pensionist ning teisest ja kolmandast sambast. “Kehtiva pensionisüsteemi osad täiendavad, kuid ei asenda üksteist,” märkis president.

Nii ongi praeguse süsteemiga ette nähtud, et eelkõige riikliku pensioni ja kohustusliku teise samba abil kujuneb inimesele vanaduspõlves sissetulek, mis tagab toimetuleku.

Senine kohustusliku kogumispensioni süsteem on kehtinud üle 17 aasta ja käesolevaks ajaks on märkimisväärne hulk Eesti inimesi sellega liitunud. Nendel isikutel on Kaljulaidi hinnangul õiguspärane ootus, et senine pensionisüsteem jääb põhilises osas püsima seni, kuni nad seda vajavad.

“Põhiseaduse mõtte kohaselt on Eestis õiguse üldpõhimõtteks õiguspärase ootuse põhimõte. Selle printsiibi kohaselt on igaühel õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima. Igaüks peab saama temale seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Seaduses tehtav muudatus ei tohi olla õiguse
subjektide suhtes sõnamurdlik,” nentis president.

Isikute õigus pensionisüsteemi kaudu pensioni saamisele on kaitstud ka omandipõhiõigusega, lisas president. Reform aga annaks inimestele, kellel ei ole veel õigust pensioni saada, õigus nõuda kõigi osakute tagasivõtmist ja raha väljamaksmist, nii et raha läheb inimeste vabasse kasutusse.

“Sisuliselt tähendab see, et pärast [pensionireformi] jõustumist ei ole kohustusliku kogumispensioni kogumine enam kohustuslik ning senine pensionisüsteem tervikuna lakkab eesmärgipäraselt toimimast,” teatas Kaljulaid.

Maksusoodustus osale inimestest

Kaljulaid märkis ka, et kui lubada raha välja võtmine, antakse
kohustusliku kogumispensioni süsteemiga liitunutele võimalus välja võtta muu hulgas ka teise sambasse riigi poolt palga eest tasutud sotsiaalmaksu arvelt eraldatud 4% ning kasutada seda omal äranägemisel.

Sotsiaalmaks on seaduse kohaselt aga pensionikindlustuseks ja riiklikuks ravikindlustuseks vajaliku tulu saamiseks maksumaksjale pandud rahaline kohustis. Reform annab aga teise sambaga liitunud inimestele õiguse ise tagasiulatuvalt otsustada, milline saab olema nende töötasudelt tasutud 4% suuruse sotsiaalmaksu osa sihtotstarve sõltuvalt sellest, kuidas raha välja võtjad seda edaspidi kasutama hakkavad.

Inimestel, kes aga teise sambaga liitunud ei ole, seesugust võimalust ei teki – nende töötasudelt makstava sotsiaalmaksu sihtotstarve ei muutu. Tegu oleks põhimõtteliselt sotsiaalmaksusoodustusega sambasüsteemiga liitunutele.

Seetõttu leiab president, et reformiga osale inimestest antav võimalus tagasiulatuvalt välja võtta lisaks oma töötasudelt makstud 2%-le ka riigi poolt makstud 4% sotsiaalmaksu osa ja seda vabalt kasutada on vastuolus võrdsuspõhiõigusega – sellega kaasneb tagasiulatuvalt ja põhjendamatult nende isikute erinev kohtlemine ja ühetaolise maksustamise põhimõtte rikkumine. Ohtu satuks nii ka õigusriigi põhimõte.

Jääjad saavad kahju

Veel märkis president, et seadusega loob riik ebaproportsionaalse riski, et pensionifondi osakute väärtus ja sellest tulenevalt ka hilisem pensionifondi jääjate eeldatav pension hakkab lisaks finantsturgudel ja majanduses toimuvale senisest oluliselt enam sõltuma teiste osakuomanike käitumisest.

President möönis, et osakute vahetamise võimaluse tõttu oli konkreetsest pensionifondist lahkumine võimalik ka seni kehtiva seaduse alusel, aga tema arvates ei saanud sellisest liikumisest tulenevat mõju siiski pidada oluliseks osakute väärtusele, kuna vahetamise tehinguid polnud nii palju kui siis, kui raha välja võtta saab.

“Antud asjaoludel pensionifondidest lahkumisega seotud kulude panemine pensionifondidesse jääjatele paneb neile täiendava olulise ja ebaproportsionaalse varalise kohustuse, mis omakorda avaldab negatiivset mõju pensionifondi osakute väärtusele,” kritiseeris president olukorda, kus kogumisega jätkajad saavad kahju.

Seegi rikub Kaljulaidi arvates oluliselt omandipõhiõigust ning on vastuolus ka õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetega, kuivõrd riik halvendab kohustusliku kogumispensioni süsteemi jääjate väljavaateid vanaduspensionile.

Vaesusriski oht tulevikus

Veel märgib Kaljulaid, et kehtiva pensionisüsteemi peamiseks eesmärgiks on sihtotstarbeliselt koguda kohustuslikesse pensionifondidesse isikute vara, eesmärgiga vähendada edaspidi nende vaesusriski sattumist. Seejuures tuleb arvestades ka demograafilisi prognoose, mille kohaselt Eestis pensionäride arv tulevikus suureneb ja tööealiste isikute arv väheneb.

Kohustuslikest pensionifondidest tagasiulatuvalt sinna kogutud vahendite
väljavõtmise ja nende vaba kasutamise võimaldamisega väheneb Kaljulaidi arvates aga oluliselt tervikuna pensionisüsteemi suutlikkus täita talle pandud eesmärke.

“Kehtiv pensionisüsteem on tervik ja selle ühe osa sellisel kujul kaotamine viib kogu süsteemi tasakaalust välja, mille tõenäoliseks tagajärjeks on vaesusriski sattuvate pensionäride arvu oluline suurenemine tulevikus,” nentis Kaljulaid.

See on vastuolus põhiseadusest tulebevate inimväärikuse ja sotsiaalriigi aluspõhimõtetega, leiab Kaljulaid.

Koormus tulevastele põlvedele

President tõdeb ka, et põhiseaduse preambulist tuleneb Eesti riigi kohustus kindlustada ja arendada riiki, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus.

Sellise riigi toimimiseks on tarvilik tagada ka põlvkondadevaheline kokkulepe, millega välistatakse tulevastele põlvkondadele ebamõistlike rahaliste kohustuste panemine riigi tuumikfunktsioonide täitmiseks.

Kohustusliku kogumispensioni vabatahtlikustamine paneb presidendi arvates aga paratamatult tulevastele põlvkondadele ebamõistlikult suured rahalised kohustused – lisamaksud – või alternatiivselt asetab tulevased pensionärid senisest suuremasse vaesusriski.

Kui kasvava elanikkonnaga ühiskonnas ei ole keeruline sõlmida ühiskondlikku kokkulepet, mille kohaselt järeltulev põlv tasub eelmise põlvkonna vanaduspensionid, siis kahaneva elanikkonnaga ühiskonnas sellise kokkuleppe sõlmimine ei pruugi objektiivsetel põhjustel enam võimalik olla, nentis Kaljulaid.

Reaalselt eksisteerivates sotsiaalmajanduslikes ja demograafilistes tingimustes tuleb põlvkondade kokkulepet sisustada nii, et vähemalt osaliselt tuleb eelmisel põlvkonnal pensionivara ise koguda ja sellisel viisil ka osaleda oma pensionipõlve vaesusriski maandamisel, leidis Kaljulaid. Reform ei taga vara kogumist aga piisava kindlusega, kuna vastav kohustus kaob.

Nii rikub Kaljulaidi arvates reform ka põhiseaduse preambulis sätestatut, sest kohustusliku kogumispensioni vabatahtlikustamise tõenäoliseks tagajärjeks on järeltuleva põlve ülemäärane maksukoormus.

Probleemid kindlustuslepingutega

Kaljulaid toob otsuses ka välja, et reform annaks kindlustusvõtjale ehk lepingu alusel pensioni saajale õiguse enne 1. jaanuari 2021 sõlmitud pensionileping üles öelda ning raha kätte saada. Kindlustusandja saab omalt poolt võimaluse loobuda kehtima jäänud pensionilepingute teenindamisest, sellisel juhul jätkab kindlustusvõtjale maksete
tegemist riik.

Seda on põhjendatud isikute – pensionikogujate ja pensionilepingu sõlminud isikute – võrdse kohtlemise vajadusega, mida ei saa aga Kaljulaidi arvates pidada sobivaks põhjenduseks kindlustusandjate ettevõtlusvabaduse piiramise õigustamisel, kuivõrd pensionikogujaid ei ole õige võrrelda inimestega, kes on juba pensionilepingu sõlminud.

“Isegi kui mingil põhjusel oleks võimalik nende kahe kategooria võrdset kohtlemist pidada vaatlusalusesse regulatsiooni sobivaks ja proportsionaalseks eesmärgiks kindlustusandjate ettevõtlusvabaduse riivamisel, siis kohustusliku kogumispensioni süsteemiga liitunud kindlustusvõtja huvi kogutud raha väljavõtmise vastu ei kaalu üles nende kindlustusvõtjate õiguspärast ootust süsteemi stabiilsuse ja jätkusuutlikkuse suhtes, kes ei soovi oma pensionilepingut üles öelda,” märkis Kaljulaid.

Nii riivabki see säte tema arvates ebaproportsionaalselt kohustusliku kogumispensioniga liitunud ja pensionilepingu sõlminud inimeste ehk kindlustusvõtjate õiguspärast ootust ja omandipõhiõigust – ootust saada eluaegse pensionilepingu alusel jätkuvalt pensioni. Teisalt riivab see aga kindlustusandjate ettevõtlusvabadust.

“Regulatsioon, mis annab õiguse öelda üles eluaegseid annuiteetlepinguid, on asjasse puutuvatele isikutele kahtlemata üllatuslik, kuivõrd eluaegne
pensionileping on oma olemuselt tähtajaline (sealhulgas kuni surmani kestev) leping,” märkis Kaljulaid.

Sellise lepingu sõlminud mõlemal poolel on õiguspärane ootus, et õigusloomega ei sekkuta juba välja kujunenud lepingulisse suhtesse. Sellise muudatuse mõju võib olla väga intensiivne. Kindlustusandjad võivad olla sunnitud vastava teenuse pakkumise üldse lõpetama ja tekkida võib olukord, kus kindlustusandja on sunnitud loobuma teenuse osutamisest, kuna lepinguga võetud kohustusi ei ole võimalik muutunud olukorras täita või jätkamisega kaasneks kas suur kahju või maksejõuetus.

Mis edasi saab?

Kuna president leidis, et pensionireform on vastuolus põhiseadusega, liigub see nüüd tagasi arutamisele riigikokku. Kui riigikogu selle uuesti heaks kiidab ning president eelnõu teist korda tagasi lükkab, liigub asi arutusele riigikohtusse, mis võtab vastu seisukoha, kas plaan on põhiseadusega vastuolus või mitte.

Presidendi tänasest otsusest ning tulevikust saab lähemalt lugeda siit.