Täna teatas statistikaamet, et tarbijahinnad kasvasid augustis aastaga 2,4%. Mida selle teadmisega nüüd peale hakata?
Ega esmapilgul otse suurt midagi. August on möödas ning ilmselt tarbis igaüks meist midagi – tankis autole kütust, ostis toitu, käis kinos või juuksuri juures. Teame ju isegi, palju asjad maksid. Pealegi, on väga võimalik, et näiteks sinu lemmikkauba hind on juba mitu aastat täpselt samal tasemel püsinud, nii et andmed näivad täiesti kasutud.
Üksikute toodete hinna ning sinu konkreetsete tarbimisharjumuste kohta see indeks suurt midagi ei ütlegi, aga üldiselt Eesti elanikkonna kohta küll. Statistikaameti andmetest saame me üldiselt teada, kas eelmisel kuul hinnad tõusid või langesid ning umbkaudse arusaama, kui palju.
Euro pole aasta pärast enam euro
Sulle on see teadmine kasulik ühel põhjusel – see annab arusaama sellest, kui palju sinu üks euro üldiselt väärt on ehk kui suur on selle väärtus ajas. Sa võid küll teada, et näiteks kokakoola on viimased kaks aastat maksnud, ütleme, 1 euro, nii et 1 euro eest saab alati purgi kokakoolat, aga ilmselt ei ela sa ainult kokakoolast, vaid tarbid ka muid kaupu.
Seda tarbijahinnad näitavadki – kui palju suhteliselt kallimaks (inflatsioon) või odavamaks (deflatsioon) asjad ja teenused üldiselt lähevad. Kui sa tead, kui palju tarbijahinnad muutuvad, saad sa paremini aru, kui palju su raha reaalselt väärt on ja kui palju sa selle eest osta saad.
Ütleme näiteks, et sa said eelmise aasta augustis täpselt 2,4% palgatõusu. Kui sa tead, et nüüd selle aasta augustis tõusid hinnad eelmise aasta sama kuuga võrreldes 2,4%, siis võib olla aeg uut palgatõusu küsida – sa saad oma sissetuleku eest osta täpselt sama palju kui aasta aega tagasi. Isegi kui ühe aasta lõikes mõju väga tuntav pole, siis pika aja peale hakkab inflatsiooni mõju üha kuhjuma ja kuhjuma.
Puurisime Rahageeniuses hiljuti ka veidi arve ning tegime ülevaate sellest, kui palju Eesti alampalga ja keskmise palga reaalne väärtus viimase 19 aastaga muutunud on – ehk kui palju tõusust on inflatsioon ära võtnud. Saime teada, et ehkki reaalne ostujõud on kasvanud, siis siiski kordades vähem, kui on olnud arvuline kasv. Vaata analüüsi lähemalt siit – tulemused on päris huvitavad.
Inflatsioon on ka põhjus, miks investeerimisega rohkem sina peal olevad inimesed kipuvad mõnikord kritiseerima inimesi, kes saavad näiteks 5000 eurot pärandust ning hoiavad seda pangakontol mustadeks päevadeks tiksumas – inflatsioon “sööb” seda summat pidevalt, nii et reaalselt kahaneb su säästukonto väärtus pidevalt, ehkki summa jääb arvuliselt täpselt samaks.
Paljud kritiseerivad sellepärast ka näiteks Eesti pensionifonde – tihtilugu kipub nende tootlikkus inflatsioonile alla jääma, nii et ehkki arvud kasvavad, siis reaalselt ei suuda fond raha hinnatõusust kiiremini kasvatada, kasseerides samas teenustasusid.
Kiire ääremärkusena tuleb öelda, et see ei tähenda sugugi, et säästud tuleks iga hinna eest kõrge riskiga aktsiatesse panna, et need plussi teeniksid – pangakontol on oma võlud, näiteks see, et sealt saab igal hetkel raha kätte, kui seda tõesti vaja peaks minema (ja mustad päevad enamasti enne saabumist ette ei hoiata). Pealegi on see ka küllaltki madala riskiga – isegi kui su pank põhja peaks minema, on Eestis hoiused riiklikult tagatud.
Hinnalangus pole hea
Majandusele peetakse üldiselt kasulikuks mõõdukat ja rahulikku hinnakasvu ehk inflatsiooni. Näiteks Euroopa Keskpanga peamine (tegelikult ainus) ülesanne on hoida hinnatõus euroalal tasemel, mis on enam-vähem 2%. Praegu oleme sellest väga kaugel, nii et keskpank on küllaltki mures ning plaanib peagi uut rahatrükki (mida see täpsemalt tähendab ja mida keskpank teeb, saab lugeda siit)
Miks aga selle nimel töötatakse, et hinnad tõuseksid, kui see reaalselt inimeste käes oleva raha väärtust pidevalt vähendab?
Kui hinnad langevad ehk toimub deflatsioon, on see majandusteadlaste hinnangul üldiselt majandusele halb. Ütleme näiteks, et sa tahaksid osta uut pesumasinat. Teed veidi uurimistööd ning valid välja ühe konkreetse mudeli, mis tundub just sulle sobivat. Lähed poodi ja näed, et see maksab 300 eurot.
Töötajaga jutu peale saades aga saad sa teada, et laos on neil seda mudelit küll palju, aga inimesed seda miskipärast väga ei osta. Töötaja räägib, et kuu aega tagasi maksis seesama pesumasin 325 eurot ja veel kuu varem 350 eurot. Aasta aega tagasi, kui mark esimest korda lettidele jõudis, oli hind üleüldse 500.
Töötaja tunnistab ka, et ilmselt peab pood hinda veel langetama, nii et on täiesti võimalik, et kuu aja pärast saab masina kätte 275 euroga ning kui ka siis ostjad poodi ei tule, võib hind veel madalamaks minna. Kas sa ostad?
Ilmselt sõltub otsus sellest, kui väga sul seda konkreetset pesumasinat just sellel hetkel vaja on. Kui vana Pesukarhu veel mürisedes ja rappudes pesu ära suudab pesta ja töötab, ehkki võib-olla aeglasemalt ja suurema veekuluga, kui uus mudel, siis ilmselt mitte, eks? Hind võib veel langeda.
See aga võib tähendada, et kõik sinu külastatud tehnikapoe kliendid teevad samasuguseid otsuseid. Pood on sunnitud hinna langetama samale tasemele, kui tehasest sisse ostes, ikka inimesed ei osta. Muud valikut pole kui pankrot – äril pole enam lihtsalt mõtet. Pood pannakse kinni, sind nõustanud müüja kaotab töö.
Ta ei leia tööd ka teistes tehnikapoodides ning jääb pikaajaliselt töötuks. Varsti ei suuda ta enda kodulaenu ära maksta.
Kui selliseid inimesi tekib palju, tekib ka pankadel probleem. Nad pole enam varmad uusi laene välja andma või kui ka on, siis kallima intressiga, nii et uutel ettevõtjatel on raske turule tulla (selleks on ju raha vaja). Võib ka juhtuda, et inimesi, kellel laenumaksetega raskusi, on juba väga palju, nii et pangal endal tekib probleem enda majandamisega – siit on juba kiire tee majanduskriisini.
Päriselu muidugi nii must ei ole ning sinu üks edasilükatud ost majanduskriisini ei vii. Kui samamoodi käituvad aga paljud – sealhulgas näiteks suured ostjad, kas või ettevõtted – võib see olla märkimisväärne probleem.
Kuidas tarbijahindu jälgitakse?
Nagu juba eelpool öeldud, siis ei pruugi statistikaameti koostatud tabelid sinu isikliku tarbimise kohta suurt midagi öelda, kuna nende eesmärk on anda ülevaade tarbijahindadest üldiselt kogu Eestis.
Pole päris täpselt teada, kuidas statistikaamet enda tarbijahinnaindeksit koostab ning kui palju inimesi sellega seotud on. Teame aga näiteks, kuidas seda tehakse USA-s.
USA ameti palgal on suur hulk inimesi, kes käivad kuust kuusse, aastast aastasse samas poes ning märgivad üles, kui palju mingi konkreetne toode maksab. Hinnaandmeid tuleb kokku väga palju, need jagatakse gruppidesse ning selle baasil indeks välja antaksegi.
Kui protsess rohkem huvitab, siis selle kohta saab rohkem kuulata näiteks USA majandusteemalisest taskuhäälingust Planet Money, mis ühe osa just sellele pühendas.
