Mulle meeldib mõelda, et ma olen tugev iseseisev inimene, keda miski väline ei mõjuta. Tuleb aga välja, et ma olen nõrk. Pealekauba veel reklaamide ohver ja ostusõltlane.

Ma ei pea silmas seda, et näen telekast pesupulbrit ja torman seda lähimasse supermarketisse ostma. Ei. Tele-, raadio- või isegi tavalised veebireklaamid – las need olla, need ei mõjuta mind kuidagi. Aga Instagram, just see on justkui mingi müstiline olend, mis suudab mind reklaamiga ostma panna. Muide, telefoni hinnangul sirvin ma seda pildirakendust 30 minutit päevas.

Kolm kaheldavat ostu

See kõik algas umbes aasta eest ja siiani on Instagram viinud mind kolme ostu sooritamiseni.

1 – Plastikrahakott. Eeldatavasti ühel vaiksel, igaval ja vihmasel päeval nägin reklaami, mis üritas mulle maha müüa plastikust kaardi-rahakotti, mis pidi lubaduste kohaselt olema stiilne ja äge. Ja noh, oligi ju. Olin seda reklaami juba mõned korrad varem piidelnud ja lõpuks andsin alla. Üllatuslikult ei pidanud isegi saabunud kauba pärast pisaraid poetama ning see teenis mind edukalt veel ligi aasta, kuni ma ta puruks istusin. Plastik ikkagi ju.

2 – Jälle rahakott. Esimesest ostuedust ajendatuna kordasin sama asja uuesti. Ilmselt taaskordsel vihmasel ja igaval päeval otsustasin klikkida järgmisele rahakotireklaamile, mida juba mitu korda varem maia pilguga vaadanud olin. Mis saabus, oli saast, seda kõige otsesemas mõttes. Kasutasin seda korra ning nüüd ta sahtlis vedeleb. 

3 – Autovõtme ümbris. Seni viimast korda langesin ma ohvriks möödunud nädalavahetusel. Instagram pakkus, et äkki ma tahaks osta autovõtmele kummist ümbrise, sest noh, miks mitte? Mõne tunni eest saabus kiri, et see on teele pandud. Oli mul seda vaja? Ei. Kas ma hakkan seda kasutama? Esimest korda kindlasti.

On mul probleem? Ilmselt.