SEB privaatpanganduse strateeg Peeter Koppel selgitab, mis loom on riigireiting ja kas kodanik peaks rõõmu tundma, et Eesti oma just tõusis.

Mida tähendab riigireiting ja milleks riigile seda üldse vaja on?

Reiting on nagu koolipoisile antav hinne, aga neid ei jaga mitte õpetajad, vaid vastavad firmad. Eesti riik tellib näiteks reitinguid agentuuridelt Standard & Poor’s, Fitch ja Moody’s.

Vaja on seda selleks, et saada kiirelt aru, millises seisus riik majanduslikult on – milline on tema maksevõime; milline on selle riigi keskkond laiemalt – riskitase; milline on juhtimise kvaliteet ja nii edasi. Reiting loob raamistiku mõistmiseks ning asetab riigi teistega võrreldavasse konteksti.

Kui reiting tõuseb ehk riiki hinnatakse kõrgemalt, kas see toob ka mingit otsest kasu? Näiteks, kas mu laenumakse väheneb?

Ei ta vähene. Vähemalt mitte väikese üheastmelise reitingumuutuse korral. Kohalikus kontekstis domineerivad välispankade tütarpangad ning see, mis hinnaga siin laenu võtta saab, sõltub ressursi – raha- hinnast nende institutsioonide jaoks.

Piltlikult öeldes on siinkohal emapanga reiting olulisem kui meie riigireiting.

Aga kas mu pensionifond võib minna tootlikumaks?

Fondi tootlus sõltub mitmest asjast. Fondi üldisest riskitasemest, varaklasside vahelisest jaotusest (võlakirjad, aktsiad ja muu, nt kinnisvara) ning fondijuhi osavusest.

Fondi tootlikkus paraneks teoreetiliselt juhul, kui meil oleks riigivõlakirjad, fond omaks neid olulises mahus ning reitingu tõusmise tõttu tõuseks (veidi) ka riigivõlakirjade hind.

Sellisel juhul eksisteeriks teoreetiline võimalus, et tõesti – fond saaks võlakirjade hinnatõusust kapitalikasu.

Kas riik võiks saada tänu parematele reitingutele odavamalt laenu ja ehitada näiteks Tartu maantee varem valmis?

Arvestades Eesti madalat võlakoormust ja enam-vähem head ajaloolist fiskaaldistsipliini, saaks riik praegu laenu vägagi soodsalt. Parem reiting võib sellelt laenu hinnalt mõned baaspunktid pealt ära viilida küll.

See, kas Tartu maantee saab varem või hiljem valmis, sõltub juba poliitilistest valikutest. Siin tuleb taas mängu küsimus, et kas võtta laenu või mitte võtta. Siin on aga minu jaoks üks ja ainus kriteerium – milline on laenult makstav reaalintress.

Ideaalses maailmas teaks kenasti ette, kaua ja kui sügaval miinuses reaalintress on, võtaks mõnuga laenu ja ehitaks naudinguga taristut.

Kas ettevõtja elu läheb kergemaks, näiteks välisinvestorite leidmisel?

Otseselt ilmselt mitte. Eestit ja siin toimuvat teatakse üldiselt hästi ja väike reitingumuutus siin suurt ei mõjuta.

Aga teistpidi: kui reiting oluliselt langeks, mis siis halvemaks läheks?

Olulise languse korral läheks riigile potentsiaalne laenuressurss kallimaks. Samuti eksisteeriksid konkreetsed põhjused, miks reiting alaneb. Need põhjused ilmselt tähendaks seda, et meie keskkonna riskid on kasvanud.

Kasvanud riskid aga tähendaks seda, et näiteks siin tegutsevate pankade laenamisstandardid karmistuvad ja uute laenude marginaalid kasvavad. Nii et pigem põhjustaks riigis toimuv reitingumuutuse, mitte vastupidi.

Fitch tõstis eelmisel nädalal Eesti pikaajalise krediidireitingu tasemele AA-. On see hea?

Eks koolis korralik viieline on ikka miinuse peale veidi traumeeritud. Samas meil, kes me siin oleme turumajandust veerand sajandit mänginud, on ka kaks A-d ja see miinusega variant ikkagi päris mahlane saavutus.