Peeter Koppel: krüptoraha on nagu ringmäng toolidega, lihtsalt praegu muusika veel mängib

Pane tähele! Artikkel on ilmunud enam kui 5 aastat tagasi ning kuulub Geeniuse digitaalsesse arhiivi.
SEB privaatpanganduse strateeg Peeter Koppel leiab, et poliitiline ebakindlus on praeguste börsilanguste puhul pigem teisejärguline faktor.Foto: SEB

Enamik inimesi maailmas ja Eestis pole kindlasti kunagi kuulnud “krüptorahast”, rääkimata sellega seonduvast energiamahukast “kaevandamisest”. Need, kes midagi teavad, oskavad ilmselt mainida Bitcoini, mille väärtus muinasjutuliselt kasvanud (ja jälle langenud) on.

Aga lisaks mitteteadjatele ja ükskõiksetele on veel kaks olulist gruppi: entusiastid-kaevandajad-kauplejad ja pessimistid. Üks veendunud pessimistidest on SEB privaatpanganduse strateeg Peeter Koppel, kes selgitab Geeniuse palvel, miks ta krüptorahal tulevikku ei näe.

Peeter Koppel: krüptorahal on rohkem pistmist usu kui rahaga

Tõsiusklikele krüptosõpradele ei tähenda minu seisukoht muidugi midagi, sest nad elavad oma maailmas, kus kehtib Nike viimane hüüdlause: “Believe in something. Even if it means sacrificing everything” (“Usu millessegi. Isegi kui see tähendab kõige ohverdamist”).

Probleem just krüptovaluutade (jätame muud plokiahelal põhinevad ühikud ehk token’id arutelust hetkel välja) kontekstis on see, et liide “-valuuta” on seal liiast. Vaata, kust otsast tahad, sinna pole tekkinud külge praktilisi rakendusi / omadusi / kasutusvõimalusi, mida tavaliselt raha kui sellisega seostatakse.

Nendeks on traditsiooniliselt tehingute ehk arvelduste võimaldamine, rikkuse kogumine ehk akumuleerimine ja väärtuse mõõtmine ehk kaupadele universaalse hinna andmine.

Krüptovaluuta kui arveldus- või kogumisvahend

Arveldusühikuna on „krüptovaluuta“ selgelt näiteks veidi tobe, kuid see-eest ka kohmakas ja energiamahukas.

Akumulatsioonivahendina on „krüptovaluuta“ samuti väga küsitav, sest kui võlakirjade taga on riik või ettevõte, aktsiate taga ettevõte, siis mis on tänaseks „krüptovaluutade“ taustaks alles jäänud? Usk, et ühel hetkel tuleb kuskil keegi ja on nõus sinu hoitavad ühikud päris rahaks vahetama? Kui see ei ole vana hea toolidega ringmängu mängimine, siis mis on? Lihtsalt muusika praegu veel mängib.

Krüptovaluuta kui väärtuse mõõdupuu

Väärtuse mõõduna on „krüptovaluutad“ oma volatiilsuse (suurte hinnakõikumiste, toim.) tõttu samuti kasutud. Kui veel majanduslikku loogikat hakata lahkama, hakkab aju kohe valutama. Traditsioonilises mõttes on rahaloome taustal motivatsioon midagi teha, et näiteks laen ära maksta. Laenu saamiseks peab selleks tegevusplaan suisa valmis olema – seega motiveerib see majandustegevust. „Krüptovaluuta“ puhul on taustal lihtsalt energia raiskamine.

Lisame veel siia selle, et keegi ei taha maailmas enam lasta anonüümselt raha liigutada (see on tänapäeval kuulutatud kriminaalseks!) ja lisaks varasemale ajuvalule saame ka loogilise põhjenduse, miks me hetkel saamegi jälgida „krüptovaluutade“ aeg-luubis rongiõnnetust.

Suurimast mullist suurima käkini?

Kui Bitcoini protsentuaalne liikumine ületas kunagise tulbimaania, saades inimkonna senise ajaloo suurimaks nö. mulliks, siis ma ka ei imestaks, kui see nähtus oleks ühel päeval majandusõpikutes näitena sellest, kuidas inimesed massis ikka korralikult sassi keeravad. See, et keegi sellega rikkaks sai, seda nähtust ei valideeri.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Igal argipäeval

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto-, raha- ja meelelahutusportaali olulisematest lugudest.