Nad alustasid oma poegade iduettevõttes vabatahtlikena. Viis aastat hiljem on nad miljonärid, sõidavad Teslaga ja investeerivad oma raha ühisrahastusplatvormides.
Taxify tegevjuhi Markuse ja tema kaasasutajast venna Martini isa Tiit Villig rääkis Rahageeniusele esmakordselt, kuidas nad abikaasaga viis aastat tagasi tänaval taksojuhte ära rääkisid ja kuidas praeguseks alles 24-aastasest pojast maailmataseme tippjuht on kasvanud.
Te ei ole Taxify edu mitte kõrvalt vaadanud, vaid panite ikka kohe alguses käed külge?
Jah, esimestel kuudel tegime abikaasaga töid, mida praegu juba teevad kümned inimesed. Otsisime juhte ja aitasime neid välja õpetada. Eks see nii oligi, et käisime tänaval ja rääkisime taksojuhtidega.
Oli ju näha, et taksod seisavad peatuses ja ootavad, kliente ei ole. Aga me teadsime, et tegelikult on kliendid kusagil olemas. Ja paljud ütlesid, et taksoga sõitmine on kallis. Ega me isegi tol ajal taksoga sõitnud, palusime naabrimeest, kui oli hädapärast vaja kuhugi minna.
See oli veel nutitetelefonide algusaeg ja tuli juhte veenda, et nad endale sellise ostaksid. Paljud ütlesid, et andke telefon ja siis ma liitun.
Ma ütlesin vastu, et kui te paar nädalat olete siin peatuses passimise asemel kogu aeg kliente vedanud, oletegi aparaadi tagasi teeninud. Veel jagasime parklates ja mujal reklaamiks kleepse, et on uus äpp, kahe klikiga saad takso.
Markus alustas ettevõttega enne ülikooli minekut ja Tartus õppimise kõrvalt tegeles tarkvara arendamisega, nädalavahetustel käis koos meiega värbamas. Eks see oli talle raske, paljud juhid rääkisid ainult vene keelt, mis tal puhtalt suus ei olnud.
Aga ta sai kohe aru, et on vaja õppida ja õppis väga kiiresti, saigi vene juhtidega ka jutu peale. Paljud muidugi ütlesid skeptiliselt, et oleme ennegi igasugu noori poisse näinud, pole sellest midagi tulnud.
Kas Te tol ajal uskusite, et asjal võib nii suur potentsiaal olla?
Ühel hetkel veendusid taksojuhid, et tegu on ikka jube hea asjaga. Ja siis hakkasid kliendid aru saama, et vaata kui hea, ma ei pea enam kiisudele helistama. Siis läks lahti vastastikune reklaamimine.
Taksojuhid rääkisid omavahel ja klientidele. Kliendid jälle seltskonnas ja sünnipäevadel levitasid sõna, et mis te jamate oma helistamisega, tellime äpiga kohe takso ära. Pooleaastase perioodi jooksul hakkas lumepall väga kiiresti veerema.
Õhin, millega Markus sellest rääkis, kandus ka meile üle. Ja kui juba nägin, et jutt hakkas suust-suhu levima, siis olime veendunud, et see on väga suur asi. Ja kui ka sõitja jaoks hind langes, siis see tõi omakorda uut hoogu. Markus muidugi oskas ette näha, et see nii läheb. Ta üks argument oligi, et kui ma pool aastat veel ootan, siis see rong on läinud.
Ühel hetkel tuli Markus virila näoga koju ja küsis, et mis te arvate, kui ma koolist ära tulen. Eks ta oli ka suurtest eeskujudest lugenud, kes olid palju saavutanud, ilma et oleks ülikoolist läbi käinud. Leppisime siis kokku, et ta proovib hiljem selle asja uuesti ette võtta. Praegu muidugi pole sellist aega veel tekkinud.
Ometi käib ta juba koolides ja konverentsidel esinemas?
Jah, aeg pole olnud pikk, aga Markus käib juba magistritele ja Pärnu juhtimiskonverentsil oma kogemusi jagamas. Kõneoskust on tal muidugi kuhjaga, seda õppis ta juba väitluskoolis. Ja Ajujahi konkursil tuli ju ka minutiga pitch ära teha.
Kui ikka ei suuda 30-40 sekundi jooksul ideed maha müüa, siis oled juba kaotanud. Ega taksojuhtidele saa ka ju pool tundi heietada – 3-4 minutit ja kõik. Aga jah, ta on fenomenaalne rääkija.
Mäletan, kuidas ta Lõuna-Aafrika televisioonis oli. Küsimus lõppes ja kaks sekundit hiljem tuli vastus nagu kuulipildujast.
Markus oli Äripäeva rikaste TOPis noorte seas kõige noorem ja ühtlasi kõige rikkam. Aga te emaga olete kah Taxify’s omanikud. Kas olete nüüd miljonärid? Uued majad ja autod?
[tagasihoidlikult] Noh, eks me oleme jah… Maja oli juba enne olemas, nii et seda polnud vaja. Auto oli küll väga vanaks jäänud. Markus ütles, et tulevik on ikkagi elektriautodes, nii et nüüd sõidame Teslaga tõesti.
Ja raha oleme investeerinud Eestis ühe ühisrahastuse platvormi kaudu. Miljardäriks niimoodi ei saa, aga oma raha saab kasvatada päris korralikult. Aktsiaturul on liiga suured tuuletõmbused, sellega me praegu ei tegele. Võtame asja rahulikult.
Taxify’le uute juhtide otsimine ei olnud teile tegelikult esimene kokkupuude taksondusega.
Ei olnud jah. 1980ndate lõpul olin Tallinna ettevõtlusosakonnas, kes tegeles ka tolleaegsete esimeste ettevõtete ehk kooperatiividega.
Tol ajal anti välja esimesed taksoload, ESRA näiteks oli üks esimesi ja tuntumaid. Minu kohustuste hulka kuulus ka kontrollimine, kas juhtidel on paberid korras ja kas nad ikka linna tunnevad.
Volikogus veel küsiti, et kuidas ma neid kontrollsõite teen, et kas juhid maksavad mulle. Ei maksnud nad muidugi midagi, sõitsin nagu tavaline reisija.
Mis tunne on nüüd tippjuhist poja edu kõrvalt jälgida?
Päris alguses pidime natuke nõu andma. Alguses töötasid nad kõik ju ilma palgata. Mingil hetkel juhtisime kodus tähelepanu, et mõnel teist on ka pere, kaua nad niimoodi saavad.
Aga nüüd on meile suur õnn olla juures, ja näha kuidas ta ühte suurt asja suudab juhtida. Kuidas inimesed tulevad Londoni pangast ära väiksema palga peale. See näitab, et saadakse aru, et tegu on asjaga, kus tasub kätt proovida.
Nüüd annate koos abikaasaga stipendiumi välja?
Jah, see oli Reeda algatus. Toetame Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi Eesti kodanikest naismagistrante.
Oleme ka ise selle ülikooli vilistlased ja saime omal ajal nimelist stipendiumi, teame kuidas see motiveerib. Ka Markus alustas õpinguid selles instituudis.
