Riigikogu valimistega kaasnevad pea alati üle jõu käivad lubadused: kõrgemad pensionid, madalamad maksud, suuremad toetused, raha siia ja sinna. Partei ise uut väärtust loomulikult ei loo, kelleltki tuleb raha võtta. Eelmise valitsuse kokkupaneku ajal leiutati näiteks pangamaks (tegelikult maksavad lõpuks kliendid läbi kõrgemate tasude), mida teha seekord?
2017 ja 2018 kasvas Eesti majandus jooksevhindades 8,9% ja 8,6%. Euroopa ning Eesti viimaste aastate kontekstis on see võimas kasv. Riigi kulud kasvasid Statistikaameti andmetel suisa 26,1% ja 9,4%.
Riigi rahakotis vilistab miskipärast ikkagi tuul
2019 algas 108 miljoni eurose puudujäägiga jaanuaris. Raha pilgeni täis Töötukassast (valmis enam kui 20% tööpuuduseks) on reaalselt kogutud maksuraha olulises osas välja võetud. Asendatud riigi lubadusega vajadusel (rasketel aegadel) maksta. Hmm… milleks siis üldse sinna raha koguda? Ja kust riigil just rasketel aegadel ülemäärane vaba raha tekib?
Vabastada inimesed ja tööandjad põhjendamatult kõrgest maksest? Muuta täiendavad maksed vabatahtlikuks? Kindel ei – see raha on erinevalt II sambast kulutamiskõlbulik.
Liites karakterid ja riigi rahalise situatsiooni, pole ime, et 4,2 miljardi euro suurune ning kasvav pensionipott pälvib tähelepanu. Valimislubadused oma hinnalipikutega vajavad (kasvõi pisutki) täitmist.
Kuivõrd II pensionisammas on konstrueeritud eraomandina, siis otse selle kallale minna on Eesti õigussüsteemis keeruline ning riskantne strateegia.
Küll aga saaks edaspidi riigistada täna igakuiselt inimeste eraomandisse mineva 4% sotsiaalmaksust. Kokku üle 300 miljoni euro aastas.
Selleks tuleb ehitada lõks
Riigiusku lihtsameelsed ehk loobuvad tulevasest eraomandist ise ja vabatahtlikult. Iga lõksu oluline komponent on peibutis (juust hiirtele).
Seederi plaani kohaselt on selleks võimalus 17 aasta jooksul märkamatult kogutud raha oma piiramatusse kasutusse saada. Pole küll välja öeldud, aga on selge, et sellega plaanitakse lõpetada lõksu astunute 4% tulevased maksed II samba kaudu eraomandisse.
Ja kui maksed jätkuksid, oleks vist aus pakkuda uuendatud mängureeglitega süsteemiga liitumist ka seni mitteliitunutele? Diil, mida oleks raske mitte vastu võtta. Kindel võimalus täiendava 4% teenimiseks? Riigi seisukohalt aga talumatut lisakulu pingelise rahandusseisu juures.
Kriitiline küsimus on seega, kas raha väljavõtjatele jätkuvad 2+4 protsendi suurused maksed tulevikus ning kas mitteliitunud saavad uuendatud reeglitega süsteemiga liituda?
Või on tegemist lõksuga tulevaste eraomandisse minevate rahavoogude riigistamiseks? Ma usun, et plaani autor eelistab sellele küsimusele sisulist vastust mitte anda.
