Kõige parem aeg investeerida on siis, kui sa kõige vähem seda teha tahad. Kuigi me veel selles momendis ei pruugi olla, on viimase paari aasta sile meri selgelt tormisemaks muutunud, mis lubab arvata, et “veri tänavatel” moment on lähenemas.

On vana tõde, et investeerida tuleb siis, kui “veri tänavatel”. Ehk pessimism tipus ja optimism põhjas. Nendes olukordades on tõenäosus hea investeeringu tegemiseks üsna suur, kui prevaleerivale negatiivsele konsensusele vastassuunaliselt panustada. Paraku on see üks sellistest teoreetilistest teadmistest, mida praktikas on õigel ajal VÄGA RASKE rakendada, kuna põlvede värin ja üldine füüsiline vastikustunne varjutavad selle vana ja lihtsa tõe.

Enda pagasist tuleb meelde kasvõi seik, kui 2009 alguses sai panustatud Swedbanki aktsiasse. See oli kohutava pessimismi aeg, oli tõsiseid kahtlusi, kas see asutus üldse ellu jääb. Aktsia oli kukkunud kahe aastaga üle 200 Rootsi krooni tasemelt tolleks hetkeks umbes 30 krooni juurde. Õhus oli panga pankrotioht, Eesti krooni devalveerimise oht ja veel sadanelikümmend muud tõsist ohtu. Universaalne konsensus oli, et kõik on tuksis ja minna saab ainult hullemaks.

Ratsionaalne osa minust arvas, et ettevõte ise jääb kindlasti ellu, aga on arvestatav oht, et tuleb täielik equity wipeout (varade väärtuse suur vähenemine). Tol hetkel tundus see risk mulle vähemalt 25%. Nüüd tagasi vaadates tundub naeruväärne, aga tol hetkel hindas turg seda isegi kõrgemaks. Aktsia hind peegeldas seda ohtu isegi (minu diletantlikul hinnangul ja mälu järgi) 50%’st kõrgemal, st tõenäolisem oli panga pankrot kui ellujäämine. Samas tundus bilanssi vaadates selge, et kui pank peaks mingi ime läbi ellu jääma, on ta väärt kordades rohkem kui toonane aktsiahind.

Vastikustunne ja põlvede värin

Ma ei mäleta täpset perioodi, mil ma aktsiat hoidsin (umbes pool aastat). Ei mäleta ka täpset teenistust (müüsin selgelt liiga vara, aga teenistus oli üle kahe korra). Küll aga mäletan, et kui umbes 30 Rootsi krooni juures sisse ostsin, oli üsna vastik seda teha. Kuigi ratsionaalne alus tehinguks oli olemas (¼ tõenäosus, et väärtus 0, aga ¾ tõenäosus, et väärt mitu korda rohkem), siis kõik inimlikud instinktid ütlesid, et seda ei tohiks teha, tegu on täieliku lollusega.

Kui peale minu ostuhetke aktsia veel edasi kukkus ja oma absoluutse päevasisese põhja kusagil 18 Rootsi krooni juures tegi, oli ülimalt keeruline jääda oma vaate juurde, et see on õige panus. Lõpuks oli ka 2009 lõpus väljumine näiliselt edukast tehingust tegelikult viga, kuna aktsia tõusis veel edasi ja loobumine oli ka pigem emotsioonidest kantud kui ratsionaalne otsus.

See õppetund jäi meelde just seetõttu, et see on enda värvikaim kogemus sellest, kuidas parimaid investeeringuid tehakse halvimatel aegadel ja siis, kui kõik sinu ümber ja suur osa sinust endast vaidleb sellele tuliselt vastu.

Edukas investeerimine ei ole kollektiivne sport “lähme rukist lõikama” ainetel
Siiani oleme näinud aastaid head aega, sissetulekute kasvu ja vähemalt Eestis tundub olevat ka märgatav investeerimisbuum. Kõik need raamatud, koolitused, klubid, podcastid, konverentsid ja muu “ökosüsteem” ei eksisteeriks, kui sellele poleks nõudlust.

On positiivne õhkkond, suur osa praegu investeerimise enda jaoks avastanud inimestest ja isegi märkimisväärne osa neist, kes sel teemal koolitusi korraldavad, on oma karjääri jooksul näinud ainult tõusvaid turge.

Kapteni oskusi mõõdetakse aga tormistes vetes, mitte pärituulega siledal merel. 2018. aasta neljas kvartal on selles mõttes paljulubav, et aastaid kestnud suur stabiilsus on löönud kõikuma ja lubab kas just kriisi, aga igal juhul keerulisemaid aegasid, mil üheskoos “5 lihtsa sammu” abil raha teenimine ei pruugi enam õnnestuda. Umbusklikule permakarule paistavad aga head ajad lähemale jõudvat.

Head uut värisevate põlvede aastat!