Uudis

Reio Vare: Suurim oht Eesti II samba pensionile on lühinägelikud ja küünilised poliitikud

Reio Vare on enda sõnul dinosaurus, kes on maganud maha ja kavatseb ka tulevikus magada maha lugematu hulga häid investeerimisvõimalusi. Foto: Sven Arbet

Suurim oht Eesti II samba pensionile ei ole fondide tootlus ega kindlustuslepingute hind, vaid lühinägelikud või küünilised poliitikud.

Viimastel nädalatel on jälle intensiivistunud II samba pensionifondide tootluse teemal ahastamine ja seda ettekäändena kasutades rünnakud kogu II samba süsteemi vastu. Probleeme on:

  • Osaliselt on need paratamatud, kuna süsteem on suur kompromiss erinevate huvigruppide vahel ja mängus on ei rohkem ega vähem kui sadade tuhandete inimeste elukvaliteet üle aastakümnete.
  • Osaliselt on need ajutised, nagu näiteks pensionifondide väljamakseteks sõlmitavate kindlustuslepingute kõrged teenustasud, mis lahenevad ülimalt tõenäoliselt aja ja konkurentsi koosmõjul.
  • Osaliselt on tegu väljamõeldud probleemidega, mille peamine eesmärk tundub olevat kas tõmmata vankrit enda poole või lõigata lühiajalist, kuid lihtsat poliitilist kasu tampides süsteemi, millel pole ühtegi paadunud fänni ja millest suur osa inimesi ilmselt rohkem teadagi ei taha, kui et “kurjad pankurid võtavad mu raha ära”.

Miks on II sammast üldse vaja?

Esimene sammas meie pidevalt kahaneva töötajate/pensionäride suhte taustal ei võimalda lihtsalt tulevikus midagi peale virelemise.

Selleks, et ligilähedaseltki varasemat elustandardit säilitada või vähemalt vaesusriski vähendada, on vaja igal inimesel koguda sääste. Palju sääste – aastakümnete jagu.

Oluliselt rohkem, kui praeguses II samba lahenduses. Aga 2% + 4% oli ilmselt üks neist suurtest kompromissidest, mis I samba vähenemise ja töötaja maksukoormuse kasvu valuläve ei arvatud ületavat.

Keskmine inimene ei ole võimeline ilma riikliku utsitamise või lausa sunnita ise pensioniks koguma. Seda näitab kas või fakt, et isegi viimaste aastate pretsedenditu palgakasvu järel on vaid 28% leibkondadest võimelised säästude abil 3 kuud kuni aasta vastu pidama.

Anekdootlikult ja võib-olla ka natuke ülekohtuselt näitab seda ka selgeltnägijate, kristallhaldjate ja rohkem kui kaht silma omavate ravitsejate vohamine, horoskoopide ja võrkturundusskeemide populaarsus.

Lisaks sellele üdini inimlik komme teoreetiliselt mõista varude kogumise olulisust, aga praktikas kalduvus lühiajalise naudingu maksimeerimisele. Keskmisena oleme rohkem rohutirtsud kui sipelgad, isegi kui see minapildiga kokku ei kõla.

Libertaristlikud instinktid nii autoris kui ka paljudes neis, kes ON võimelised sääste koguma, kallutavad mõtlema, et iga inimese enda valik, mida ja kuidas kogub. Milleks järjekordne riigipoolne sekkumine?

Tõenäoliselt saavad enamus siiski aru, et sotsiaalsele sidususele ja ühiskondlikule stabiilsusele ei ole pikaajaliselt kasulik suur kogus absoluutset, ega ka suhtelist vaesust.

Probleemid II sambaga

1. Tootlus

Fondide tootlus pole kiita. Pole ka niipalju laita kui meediafoonist võiks mulje jääda, aga pole kiita. Tõenäoliselt see nii ka jääb. Sellel on mitmeid objektiivseid põhjuseid.

2008. aasta kriisis ja selle järellainetuses realiseerus mõne Eesti fondijuhi jaoks – põhjendatult – karjääririsk ja ajakirjandus oli – osaliselt põhjendatult – üsna verine liigsete riskide võtmise osas pensionifondides. Siinsetesse fondijuhtidesse sigines üsna selge arusaamine, et parem on olla liiga konservatiivne kui riskialdis.

Muutusi selles vallas pigem niipea ei tule. Kuigi praegune kisa kesise reaaltootluse teemal on ebameeldiv, teavad nad kõik, et pealkirjad negatiivse nominaaltootluse puhul oleks palju hullemad.

Tootlus ja risk aga on omavahel otseselt seotud ja seega ei saagi eeldada samal ajal väljapaistvat tootlust ja väga madalat riski. Valida saab ainult ühe ja nii Eesti meediaväljaanded kui ka avalikkus andis 10 aastat tagasi selge signaali, et riski ei soovita.

Lisaks tuleb arvestada, et pensionifondi juhtimine pole sama, mis eraportfelli juhtimine ja neid pole suurt mõtet võrrelda. Siin on mängus sadade tuhandete inimeste elukvaliteet aastakümneteks.

Poolele miljardile pensionimandaadiga rahale 7% tootluse teenimine on fenomenaalselt keerulisem kui poolele miljonile suvalise mandaadiga rahale.

2. Haldustasud ja konkurents

Haldustasud tulevad alla niikuinii. Seaduse järgi mahtude põhiselt ja loodetavasti ka mingil määral konkurentsi tulemusena.

Ka indeksifondid on tänu Tuleva asutajate tänuväärsele tegevusele nüüdseks valikus. See oli ülimalt vajalik initsiatiiv ja suured fondihaldurid said aru, et indeksifondide oma pensionifondide valikusse lisamine on vältimatu ja põhjendatud. Kellelegi neist see ei meeldinud (nendega ei teeni fondihaldus sisuliselt midagi), aga nad tegid ikka.

See, et pensionikogujate huvides ellu kutsutavad väärt algatused leiavad kõlapinda ka “kurjade pankurite” juures näitab, et konkurents töötab! Isegi pensionifondide turul.

Tänaseks on indeksifondide puhul odavaima haldustasuga SEB Energiline Pensionifond Indeks, mis on indeksifondide eelistajate jaoks ilmselt üdini meeldiv uudis.

Kogutud II samba pensionivarade arvelt pensioni saamiseks sõlmitavate kindlustuslepingute hind praegu on kuri, aga sellele on kaks potentsiaalset lahendust: paindlikuma väljamaksete süsteemi võimaldamine või “Tuleva tegemine” ka kindlustuse vallas.

Üks kahest juhtub varem või hiljem. Ja jällegi paneb konkurents asjad paika.

3. Vähene allokatsioon Eesti majandusse

Kohalikud pensionifondid saaksid ilmselt rohkem pensioniraha Eestisse suunata ja minu parima teadmise kohaselt seda ka tehakse. Eelkõige oleks loogiline, et nad paigutavad raha kohaliku taristu arendusse ja opereerimisse.

Põhjus, miks see protsess on aeglane ja vaevaline, on seotud nii Eesti kapitaliturgude väiksuse kui ka regulatiivsete nõuetega. Infrastruktuuri investeeringuid Eestis on võimalik teha pigem noteerimata ja mõnikord ka mittestandardiseeritud instrumentide kaudu.

Selle paberikuhja otsa ronimiseks, mida pensionifondid selliste investeeringute tegemiseks tootma peavad, on kiiver ja rakmed kohustuslikud.

Aga see protsess on vaikselt toimumas ja sellel on mõistlik lasta vabalt areneda, võib-olla ainult regulatsiooni kärpimisega kaasa aidates.

Seaduse jõuga raha Eestisse suunamine on ohtlik, kuna võib tuua kaasa turumoonutusi ja näiteks olulist riski väärhindamist.

Mis saab edasi ja mis on suurim risk?

II samba tootlus ei saa tõenäoliselt kunagi olema märkimisväärne. Aga see on süsteemi sisse kirjutatud, sest tegu on pensionifondi, mitte riskifondi rahaga. See süsteem ei ole ideaalne, tõenäoliselt ta ei ole isegi hea, aga ta on parem kui mitte midagi. Ja ta on vajalik.

Suurim risk süsteemile pole mitte fondihaldurite tegevus ja pädevus, vaid poliitikute vastupandamatu tõmme populaarsuse nimel süsteemi lõhkuda.

Arvestades, et ajapikku raha pensionifondides siiski kasvab, nii sissemaksete kui ka tootluse läbi ja poliitikamaastik muutub samas pidevalt polariseerunumaks ja populistlikumaks, on ülimalt tõenäoline, et kerkib esile isikuid, kes sooviksid Onu Roberti kullahoidla seina suurt auku teha ja seal olevat märkimisväärset kogust raha kas kaudselt või otseselt vähemalt osaliselt eksproprieerida.

Mõned valimiskünnisel tasakaaluharjutusi tegevad poliitikud juba teevad kuiva trenni. Isegi kui praegu peaks see ebaõnnestuma või olema vaid näitemäng, siis vaevalt, et 10 või 20 aasta pärast on surve selle madala vilja noppimiseks väiksem.

Autor ei ole (eelkõige eelmainitud poliitilise riski tõttu) liitunud II samba fondiga ja ei oma majandushuve ühegi fondihalduri edus või ebaedus.

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.