Uudis

Reio Vare: Võib-olla ongi hea, et Hans aknast alla kukkus, kuna randa jõudes oleks teda oodanud kolossaalne pettumus

Reio Vare on enda sõnul dinosaurus, kes on maganud maha ja kavatseb ka tulevikus magada maha lugematu hulga häid investeerimisvõimalusiFoto: Kalle Veesaar

Eesti investori on ära rikkunud Hans Gruber filmist “Die Hard”, kes ütles küll ilusad, kuid isegi toonasesse konteksti mittesobivad ja tänases maailmas täiesti ebarealistlikud sõnad: “/…/ istume rannas ja teenime 20%.”

Tahaks teenida vähemalt 20% aastas, aga riskivabalt

Alan Rickmani kehastatud pahalase sõnad on mingil määral oma aja lapsed, olles pärit Paul Volckeri juhitud Föderaalreservi järgsest ajast, kui kõigil oli värskelt meeles ainukordselt kõrgete intresside periood USAs 70ndate lõpust 80ndate teise pooleni.

Kuigi ma saan aru, et see on meelevaldne seos, on just see üks peamistest anekdootlikest näidetest, mis mulle meenub, kui ma aeg-ajalt põrkan kokku või loen inimestest, kes arvavad, et eksisteerib kontseptsioon “riskivaba 15% tootlus”. Sellist asja ei ole, ega ka tule.

Tänapäeva maailma riskivaba tootlus on 0% lähedal

Kõigepealt – sellist asja nagu riskivaba, ei eksisteeri tegelikult üldse. Riskivabadust ei eksisteeri mustmiljonil erineval põhjusel – alates inimese rumalusest ja laiskusest (kõik inimese loodud süsteemid on haavatavad) kuni universumi termodünaamilise tasakaalu saavutamise vältimatuseni.

Aga lihtsuse huvides ja arvestades nii-öelda “talupojamõistust” ja inimese hoomatavat ajalist perspektiivi, käsitletakse riskivaba tootlusena üldjuhul suurte riikide riigivõlakirjade intressimäärasid. Nendega võrreldakse kõikide teiste, eranditult riskantsemate varade tootlusi.

Need tootlused on täna USAs madalad, aga siiski nullist erinevad. 2,3%-3,1% vahel, ja USA majandus juba köhib. Saksamaal ja Jaapanis on nad sisuliselt 0%. Ja need majandused köhivad juba pikemat aega. Tänapäeva maailm ei kannata välja kõrgeid intressimäärasid, kuna võlga on palju, kõigil.

Kuna riigivõla “riskivaba” tootluse vastu kaalutakse kõikide rohkem või vähem riskantsete varade tootlusi, ajaksid kõrgemad riigivõlakirjade intressimäärad ka riskivarade tootluseootust üles, langetades selliste varade hinda. Kuna varahindade kasvu kaudu tekkiv jõukuse efekt mõjutab oluliselt tarbja kindlustunnet, oleks riigivõlakirjade intressimäärade oluline tõus ehk surve riskivarade hindade langusele kahjulik nii investeerimisaktiivsusele (kõrgema tootluse ootuse tõttu investeeritakse valivamalt) kui ka tarbimisele (hirm homse ees kahandab tarbija valmisolekut tarbida, eriti laenuga).

Minu meelest tänane maailm on olukorras, kus raha (võlga) on nii palju, et sellest ilma vapustusteta välja ei saa. Kuni seda vapustust ei toimu, tuleks eeldada, et keskpangad ei saa lubada intressimäärade olulist tõusu. Seega riskivaba tootlus jääb madalaks, seega…

Madala riskiga investeeringute tootlus on ja jääb madalaks

Näiteks hea asukohaga ja turvalise rahavooga kinnisvara (mitte igasugune kinnisvara) on ja jääb madala tootlusega. Kui rahavooga kinnisvara tootlus on 2-kohalise protsendiga, siis see ei ole madala riskiga projekt. Sel juhul on lihtsalt midagi valesti. Kas asukoht, rentnik, leping, likviidsus või midagi muud.

Aktsiaturgude oodatav tootlus mingis hoomatavas keskpikas perspektiivis (näiteks 10 või 20 aastat) on tõenäoliselt märkimisväärselt väiksem sellest, millega aktsiaturg investoreid viimased 100 aastat on kostitanud ja mida enamik investoreid ootavad. Palju ringleb linnalegende aktsiaturgude (vaadatakse üldjuhul DJIA või S&P 500 poole) ajaloolisest 10-12%-sest tootlusest (oleneb valitud perioodist).

Teoreetiliselt võib see õige olla. Praktikas on siin nüansid, mis muudavad pilti oluliselt vähem roosiliseks ja on väga küsitav, kas on põhjendatud selle ekstrapoleerimine tulevikku ja enda aktsiaportfellile.

Nüansid:

  • Räägitakse kahest suurest sõjast sisuliselt ainsana puutumata jäänud arenenud riigist, kes ühtlasi tõusis nende sõdade järel globaalseks hegemooniks. Viimase 100 või 120 aasta Jaapani, Saksamaa või Venemaa aktsiaturu tootlust ma küll ise välja tuua ei oska, aga millegipärast ei too ka keegi teine neid kunagi näiteks ajaloolisest tootlusest. Põhjust, miks neid näidetena ei kasutata, ma kohe arvata ei oska…
  • Antud tootlus on KOOS reinvesteeritud dividendidega. Ehk see ilus ajalooline number ei ole kapitali kasv, millele lisaks tiksus dividende. See on tootlus, kui sa kunagi raha välja ei võtnud.
  • Antud tootlus on inflatsiooni-eelne, mitte -järgne. Inflatsiooniga korrigeeritult on see tootlus mitu protsendipunkti madalam.
  • Oluline osa sellest ajaloolisest tootlusest on aset leidnud väga võimsa võlakoorma kasvu ajal.

Ehk see, et kahest maailmasõjast suhteliselt kõige rohkem võitnud riigi aktsiaturgude viimase 100 aasta inflatsioonieelne, reinvesteeritud dividendidega tootlus võimsa võla supertsükli jooksul oli umbes 10% aastas, on korrektne. Inflatsiooniga korrigeeritult umbes 7%. Sama korrektne on ka see, et dividende reinvesteerimata oli see tootlus viimase 100 aasta jooksul alla 6% ja kui ka inflatsiooniga viimast numbrit korrigeerida, oli see alla 3%. Aastas. Ja pea kogu selle perioodi on “riskivaba” tootluse määr olnud kõrgem kui täna ja nähtavas tulevikus.

Võibolla ongi hea, et Hans aknast alla kukkus, kuna randa jõudes oleks teda oodanud kolossaalne pettumus.

Ära ole nagu Hans, manageeri oma ootusi. Isegi kui me randa jõuame, siis 10 (või 20) protsenti aastas me ei teeni.

Autor Reio Vare nimetab end dinosauruseks, kes on maganud maha ja kavatseb ka tulevikus magada maha lugematu hulga häid investeerimisvõimalusi.

Üleskutse

Aita meil podcaste teha ja saa kingituseks Geeniuse kraami

Toetan Autotundi Toetan Restarti Kuulan saateid

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.