Rimi märtsikuise looduskampaania raames saab kõigist nende poodidest valmistoitu osta oma karbiga. Ikka selleks, et harjutada inimesi vähem plastikut kasutama.
Võtsin hommikul tööle tulles kodunt karbi kaasa ja seadsin sammud Tallinna kesklinnas veel hiljuti postimajaks olnud hoone keldris asuvasse Rimisse. Endal natuke selline tunne, nagu läheks sooritama mingit ohtlikku eksperimenti.
Etapp I – ümbrusega tutvumine
Tehes näo, et mul tegelikult pole seljakotis kahte plastkarpi, jalutan rahulikult salatileti eest mööda ja uurin asjalikult, mis ka müügis on. Grillkana ja keedetatar, mingi teine päev. Kiikan veel edasi, ei, siin poes rohkem lahtiseid kaupu ei ole.
Salati- ja sushileti juurde on ostlejatele välja pandud tohutu hulk plastikust karpe, aga on ka papist selliseid. Igatahes on näha, et probleem on olemas, ainuüksi siit poest läheb kindlasti iga päev liikvele kümneid uusi plastkarpe.
Etapp II – sooritus
Vaatan kõik salatid veel tähelepanelikult üle ja panen siis koti maha ning õngitsen sealt välja oma läbipaistva pehmest plastikust karbi. See on pärast kunagi poest saabumist kodus juba mitu ringi külmkapis teenust käinud pakkumas, aga suur sildist jäänud liimilärakas on endiselt külje peal näha.
Asetan karbi leti äärele ja haaran lusika. Kaks müüjat seisab siinsamas juures, aga tundub, et nad ei pane mu isetegevust pahaks. Muutun julgemaks ja kühveldan poolikute munade ja tuunikalaga Nizza salatit. Valmis, hakkama sain! Müüjanna selgitab lahkelt, et kassas kaalutakse. Ka seal ei imesta keegi mu kodukootud karbi üle. Ehk tegin vea ja võtsin liiga tavalise läbipaistva karbi?
Ja mis edasi juhtus?
Juhtus see, et peas käis väike krõks. Ma saan aru, et see kõlab idiootselt, aga ma tõesti polnud kunagi varem mõelnud, et poodi oma plastkarbiga minna. See, et riidest kott kaasa võtta, tundus juba piisavalt hea. Aga nüüd, üks ost hiljem, tundub oma taaraga poes käimine kõige loomulikum asi.
Mitte, et ma iga päev kalade peale mõtleks, kes kilekottide sees lämbuvad ja fliisidest merre jõudvat mikroplasti sisse söövad, aga lihtsalt on nõme täiesti “töötavaid” karpe järjest minema visata. Ja sellist kogust marju ei jaksa keegi suvel maal ära korjata, et kõik talve jooksul linnas tekkivad karbid täis külmutada.
Loodetavasti saab Rimi eksperimendist püsiv poliitika ja ühel hetkel hakkavad tasuta plastkarbid kulinaarialettidest kaduma, nagu tasuta kilekotid kassade juurest.
