Rahandusministeerium ei avalda, kui palju maksti tasu kolmele suurpangale, mis Eestil 1,5 miljardi euro eest võlakirju välja lasta aitasid.
“Võlakirjade emiteerimisega seotud tasud ei ole avalik informatsioon,” ütles rahandusministeeriumi pressiesindaja Geeniusele.
Eestil aitasid võlakirjaemissiooni peakorraldajatena laenu võtta tõelised hiiud – New Yorgi Citibank, Prantsuse Société Générale ning Põhjamaade suurtegija Nordea.
Ilmselt maksis riik miljoneid
Tavapäraselt makstakse nõustajatele mingi osa summast, mis laenatakse. Eesti ühe tuntuima investeerimispanga Redgate Capitali partner Aare Tammemäe rääkis Geeniusele, et konkreetsete Eesti võlakirjade kohta ei oska ta midagi öelda, ent tavapäraselt jäävad vähemalt firmade võlakirjade puhul nõustajatasud oluliselt alla protsendi.
See tähendab, et protsendipunktide mõttes on tasud küll väikesed, ent nii suure emissiooni puhul nagu Eestis on see siiski päris arvestatav summa – see peab olema piisav, et pakkuda huvi ka nõustajatele.
Tammemäe märkis, et see, et tegu oli rahvusvaheliste suurpankadega, ei tohiks hinda tõsta. “Tegu on siiski üsna standardse tootega,” ütles ta.
Kui eeldada näiteks, et tasu oli 0,5% emissiooni mahust, oleks see kolmele hiiule ühiselt sisse toonud 7,5 miljonit eurot. Kui tasuks oleks protsent – mis oleks pigem halb diil –, oleks tasuks kujunenud 15 miljonit. Kui aga 0,1 protsenti, siis ikkagi miljon.
Võlakirjadele joosti tormi, paari tunniga pakuti miljardeid
Üks võlakirjaemissiooni läbiviijaid Nordea saatis finantsajakirjanikele ka pressiteate, kus avas veidi emissiooni telgitaguseid. Algselt oli valitsuse huvi võlakirjadega laenata summa, mis jääb 1 miljardi ja 1,5 miljardi vahele.
Esimesed mõtted selle kohta, mis hind olla võiks, saadeti investoritele välja 2. juunil kell 8:15 hommikul Londoni aja järgi. Vähem kui kaks tundi hiljem, kell 10 hommikul, oli pakkumisi juba 7 miljardi euro eest.
Vahepeal oli huvi isegi 9 miljardi jagu. Kui lõpphind paika pandi, jäi alles 7,7 miljardi euro jagu huvi – see juhtus kell 10:45 Londoni aja järgi. Huvi tundsid koguni 280 suurinvestorit.
Lõpuks otsustatigi, et võlakirju antakse välja 1,5 miljardi eest, mis oli suurim summa, mida valitsus plaanide järgi võtta sai. Rahandusministeerium on välja öelnud, et ilmselt võetakse lähiaastatel laenu veel, sest intress oli soodne ning rahastuvajadus ilmselt püsib. Pole ka teada, kas ka tulevikus õnnestub nii odavalt raha saada.
Kes lõpuks Eestile laenu andsid? Nordea pressimaterjalidest tuleb välja, et suurim osakaal rahast, kokku 36 protsenti, tuli Saksa, Šveitsi ja Austria investoritelt.
Järgmisel kohal olid Suurbritannia rahastajad 16 protsendiga. Veel 12 protsenti katsid ära Põhjamaade investorid. Raha panid sisse ka investorid Beneluxist ja Prantsusmaalt, USA-st ning mujaltki. Balti riikidest pärit investorid andsid kõikidest investoritest kokku 4 protsenti.
Väärib ka märkimist, et ülekaalukalt olid Eesti võlakirjade ostjad varahaldurid ehk investeerimisfondid – neilt tuli rahast koguni 62 protsenti. Pensionifondide osakaaluks jäi näiteks ainutl 3 protsenti.
Võlakirjad pandi avalikuks kauplemiseks Dublini börsile – miks just Iirimaa pealinna, seda pole valitsus avalikult selgitanud.
