Viis aastat tagasi kodu ostes kaalusin, kas ikka pean endale prügikasti soetama, või saaks ka ilma? Sellest alates olen proovinud elada ilma prügikastita.
Ma ei nimetaks seda jäätmevabaks eluks, kus minu peamine tähelepanu koondub prügi mitte tekitamisele, vaid hoopiski nullkuluks (i.k zero waste). See tähendab keskkonnasõbralikku elu, mille eesmärk on elada loodusega käsikäes, seda mitte kuritarvitades.
Viis vaala
Nullkulu tugineb viiele põhimõttele: keeldu, vähenda, kasuta uuesti, ümbertöötle, komposteeri (refuse, reduce, reuse, recycle, rot.)
- Keeldu: kas sul on tarvis joogi sisse plastkõrt või poes sokke ostes need kilekotti panna?
- Vähenda: kas neli korda aastas soojamaareisil käimine on vajalik?
- Kasuta uuesti: ühekordsete söögiriistade asemel metallist, kilekoti asemel riidest või võrgust kott.
- Ümbertöötle ja komposteeri: sorteeri prügi, et võimalikult vähe sellest prügimäele ladestuks.
Näide: plastik välja, pilliroog asemele
Kohvikus palun teenindajal joogi sisse mitte kõrt panna (keeldu). Kuna kodus mulle meeldib smuutit kõrrega juua, siis selle jaoks on mul mitmekordselt kasutatav Eestis valmistatud ja toodetud pilliroost kõrs (vähenda ja taaskasuta). Kõrre eluea lõppedes on mul võimalik toode suunata nii ümbertöötlusesse kui ka kodustes tingimustes komposteerida.
Pilliroost kõrs on keskkonnasõbralik, sest seda saab toota riigis, kus ma elan, materjal on kohalik ja selle töötlemine pole kahjulik ei inimestele ega loodusele. Toode on kestlik ja selle hilisem utiliseerimine väiksema keskkonnakahjuga kui plastikkõrs.
Nullkulu ei ole jäätmemajandus
Nullkulu eesmärk on läheneda jäätmete probleemile ennetavalt. Tavatarbija vaatevinklist: mis täidab meie prügikaste ja miks, millised käitumismustrid tekitavad keskkonnale kahju? Seadusandluse, haridussüsteemi, ja ettevõtete poole pealt aga: kuidas vähendada prügikoguseid ning kaotada prügi kui selline?
