Eestis saab maksta kella, mobiiltelefoni ja käepaelaga. E-kaubandus kasvab 21,8% aastas. Viipemaksete ja makseäppide arengu kõrval võib tunduda, et sularahal enam pikka pidu ei ole. Numbrid aga räägivad teist keelt.
Erinevalt postkontoritest, mille sulgemine on saanud väljasureva maaelu üheks sümboliks (nüüd on sellele lisandunud kojukande halvenemine), ei kao sularaha kuhugi.
Üle 1200 koha, kust saab raha
Eelmise aasta suvest saab sularaha välja võtta kõigist Coopi toidupoodidest. Neid on üle Eesti tervelt 350. Eile teatas Swedbank, et hakkab sularaha andma kõigist Grossi Toidukaupade poodide kassadest. Grossil on 65 poodi.
Sularaha saab ka 82 Olerexi teenindusjaamast. Lisaks traditsioonilised sularahaautomaadid, mida on 765. Endiselt annab ka enamik pangakontoreid vastumeelselt (loe: raha eest) sularaha välja, kuna aga kontorid enamasti kattuvad automaadi asukohaga, siis jäägu nad siia arvestusse lisamata.
Sularahaautomaatide arv on küll veidi kõikunud, olles 2016. aasta 788-st mõnevõrra madalamal, aga samas on selle ajaga sisemakse funktsiooniga automaatide arv kasvanud 176-lt nüüdsele 211-le.
Aga kas ikka võetakse?
Jah, võetakse ka. Eesti Panga statistika näitab, et keskmine automaadist välja võetav summa kasvab.
Ehkki väljavõttude arv liigub langevas trendis, ei ole siingi mingit äkilist kukkumist näha.
Arvestades, et sularaha on võimalik saada järjest rohkematest kohtadest, ei oota Eestit ilmselt niipea Rootsi mured, kus valitsus peab hakkama sekkuma, et tagada inimestele igal pool ka sularaha eest elementaarsete teenuste kättesaadavus.
Ja tegu ei ole ainult mingi maapiirkondade värgiga. Isegi Balti Jaama turul ei saa igal pool kaardiga maksta!
