Laupäeval avati Tartus rattaringlus, mis on väga äge idee. Anname linnarahvale kätte 750 elektri- ja tavalist ratast ning las nad sõidavad. Tervislik ja uuenduslik ja öko. Neli päeva hiljem selgus tõsiasi, et ligi sada ratast vajas juba remonti, sest paljusid neist ei oldud heaperemehelikult kasutatud.
Miks? Kas nii paljud inimesed ongi lihtsalt nõnda hoolimatud selle toreda algatuse suhtes?
Minu meelest on probleemiks see, et igaüks võib 60 minutit tasuta sõita. See on idees väga tore, aga ka kommunism on idees tore. Kahjuks kokkupõrget reaalsusega kumbki vastu ei pea.
Sa võid teha Tartu rattaringlusesse konto Kuldar Kana nimele ja ainus asi, mis ratast sinuga seob, on krediitkaart, mille andmed tuleb registreerimisel sisestada. See aga on sama hea kui mitte üldse kuidagi valideerida seda, kes ratastega sõidavad, sest pankadelt seda infot, kes on krediitkaardi taga, isegi kui nimi on teada, nii lihtsalt juba kätte ei saa.
Ja kui midagi on tasuta, siis kaob ära omanikutunne ning koos omanikutundega kaob ka vastutus.
Praktiliselt oled sa niikuinii anonüümne ja see on ka põhjus, miks Tartu rattaringlus tahab, et linlased annaks neile teada, kui keegi rataste kallal vandaalitseb või neid valesti kasutab, näiteks kolmekesi nende peal sõidab. See aga pole kahjuks mingi lahendus.
Seega peaks ka need esimesed 60 minutit tasulised olema. Smart-ID või Mobiil-IDga autentimine tuleks ka kasuks, kuid see jätaks rattaringlusest välja need, kellel sellist tuvastusvõimalust pole, näiteks välismaalased.
Tasuline sõidu alustamine, näiteks kas või üks euro, kindlasti vähendaks vandaalitsemist, sest sa maksad selle eest.
Uuringud on korduvalt näidanud, et inimesed suhtuvad asjadesse, mille eest nad maksavad, oluliselt paremini kui nendesse, mille eest nad ei maksa. Samamoodi oli kolhoosis ka kõigil ükskõik, sest see polnud kellegi oma.
Vandaalitsemist muidugi see täielikult ei lõpeta, aga seda oleks vähem. Ilmselt väheneb see ka siis, kui tasuta kolmekuulised prooviperioodid läbi saavad.
Eesti pole siin muidugi midagi erilist: San Franciscos lõhuti väidetavalt 650-st tänavatele jäetud Birdi elektritõukerattast esimese kahe nädalaga 200. Firma täpseid numbreid ei soostunud toona avaldama. Küll aga on tõukerattad väiksemad ja sa ei pea neid sõidu lõpus lukustama, vaid võid suvalisse kohta jätta, kus igaüks võib selle üles korjata ja järve visata. See pole nali, sest näiteks Los Angelesis korjati ühes kuus ühest järvest välja lausa 60 elektritõukekat.
Aga ilmselt on põhjus sama, tänaval vedelev elektritõuks ei ole otsekui kellegi oma.
