Uudis

Vabatahtlikuna töötamine andis mulle seda, mida palgatöö kunagi pakkunud pole

Minu kodulinn vabatahtlikku tööd tehes - imeline Castelo de Vide Portugali loodeosas. Maryliis Teinfeldt

Paljud inimesed ei kaalu vabatahtlikku töötamise võimalust või ei näe seda ennast tasuva
töötamise vormina. See tähendab seda, et vabatahtlikku tööd nähakse kui hobitegevust, mitte tõsiseltvõetavat tööd, see justkui pigem võtab kui annab ning pere ära ei elata.

“Ükski heategu ei jää karistamata” on vastulause, mida iga pessimist vabatahtliku töö entusiastile ühmaks. Ka mina olin kunagi pessimist, kes vabatahtliku töö tegemist ei näinud kui varianti. Leidsin, et kahekümnendates on olulisem keskenduda oma haridusele ning erialasele tööle ja alles seejärel panustada maailma, kui isiklik iseseisvus ning stabiilsus on saavutatud.

Elutee viis mind aga suve hakul Portugali väikesesse linna Castelo de Videsse vabatahtlikku tööd tegema. Olin just Eestisse tagasi kolinud ja otsisin omale suveks töökohta. Tööportaalist leidsin kuulutuse, mis kutsus hakkajaid noori vabatahtlikku tööd tegema.

Tegu oli lühiajalise projektiga, mis sobis mulle kui valatult. Projekti sisu oli seotud minu erialaga, leidis aset suvel, kui mul ülikoolis õppetööd ei ole ning projekt viis mind imelisse Portugali, kuhu ma veel reisida ei olnud jõudnud. Kandideerisin ning üsna pea leidsin end juba Portugali loodeosast, aidates korraldada kunstifestivali.

Üsna projekti algusjärgus sain ma aru, et rahvusvaheline vabatahtlik teenistus on kogemus, millel on väga suur potensiaal anda osalejale rohkemat, kui ta ise suudab vastu võtta.

Number või inimene

Mida ma oma kogemusest õppisin? Mida andis mulle vabatahtlik töö, mida tasustatud töökohalt ma kunagi varem saanud ei ole? Kõige suurem vahe tasustatud ja tasuta töö vahel on see, et üks kasvatab sind inimesena ja teine mitte.

Kui varasemalt töötades on minu panus olnud hinnatav ainuüksi läbi numbrite, siis seekord oli minu panus mõõtmatu. Miks? Sest inimkontakte ei saa teisendada arvudeks.

Olen varasemalt tundnud end kui anonüümse töötegijana, keda eristavad teistest ainult numbrid Exceli tabelis või pangakontol. Minu oodatav panus on piiritletud. See peab olema standardne, ootuspärane, plaani järgiv. Töötan kaheksast viieni ning sellega minu töösuhe lõppeb. Vabatahtlik töö aga ei lõhesta ega dehumaniseeri inimest.

Vabatahtlik töö on tegevus, mida tehakse naeratus silmis, sest see tuleb südamest. Teed nii nagu oskad, nii nagu jaksad ja nii nagu sa ise tahad sellesse panustada. Vastutus on ühine ning põhineb koostööl.

Hindad ümber töökultuuri

Vabatahtlik töö paneb sind mõtlema selle üle millist tööd sa oled varem teinud ning milline inimene sa oled olnud, kui seda tööd tegid. Meenutades oma pikaajalist töökogemust paar aastat tagasi, siis pean ütlema, et inimesena ma ei meeldinud iseendale.

Olin keskendunud pimedale töötegemisele, millel oli ainult üks siht ja suund – teenida raha. Milliste ressurssidega ma seda teenisin ja mille arvelt, sellele ma tollal ei mõelnud. Ma isegi ei küsinud endalt kordagi miks ma töötan higimull otsa ees, sest kõik teevad nii, see on Eesti töökultuur.

Uuringud näitavad, et produktiivsus ei seisne pikkades tööpäevades, ületundides ja lisakohustuste võtmises. Mitmed ettevõtted (Perpetual Guardian Uus-Meremaal) või riigid (Prantsusmaa, Rootsi eksperimendid Göteborgis) on lühendanud oma töötajate töökoormust. Tulemused on üllatavad – ettevõtted on tootlikumad, inimesed loovamad, tervemad ja pühendumad.

Rahata elu paneb perspektiivid paika

Vabatahtlikku tööd eristab tavalisest palgatööst see, et tasu ei saa. Küll aga on hea tava see, et osalejatele tagatakse eluase, transport ja kaetakse toitlustuse kulud. Tihti makstakse ka väikest taskuraha ning sõlmitakse tervisekindlustus. Vabatahtliku eesmärk on aga keskenduda tööle, mitte rahale, nagu tavatöö seda inimest tegema sunnib.

Paar aastat tagasi leidsin ma end töötamise-kulutamise tsüklist. Tegin tööd, mis mulle ei meeldinud ja see ei panustanud maailma. Ainus, mis pakkus lohutust oli palga arutu kulutamine asjadele, mida mul ega ka kellelgi teisel vaja ei olnud.

Vabatahtlikku tööd tehes, saamata oma töö eest tasu, tundsin end kummaliselt – mul ei olnud raha, ent kõik mis vaja, oli mul olemas. Kahjuks ei ole mul küll pikaajalist projektikogemust, ent väljakutse kõlab küll intrigeerivalt. Rahata elu on kui mõttedieet, mis aitab inimese taas maa peale tuua ja asjad perspektiivi panna.

Minu kõige kallim vara on aeg. Pean küsima endalt, siin ja praegu – kellele ja mille eest ma olen nõus seda välja vahetama? Kas see, mis ma vastu saan, teeb mind õnnelikuks? Kas see teeb mind paremaks inimeseks?

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.