Mõned nõukogudeaegsed säästunipid on üllatavalt tänapäevased, näiteks tehti juttu autole gaasiseadme paigaldamisest ning toidu säilitamisest sügavkülmas. Ajaleheveergudel oli palju juttu ka sellest, kuidas ettevõtted püüdsid toorained kokku hoida ning varasemaga võrreldes vähem kulutada.
Kui ma olen vanemate sugulaste meenutustest õigesti aru saanud, siis ilmselt tähendas see soovi, et töötajad vähem varastaksid.
Käekell on koolilapsele liiga kallis lõbu, kirjutas lugeja Nõukogude Naise toimetusse. “Mäletan oma esimest käekella, mille sain kui olin kaks aastakümmet vana. Ja olin selle täitsa ise oma natukese raha juures kogudes ostnud. See oli nii suur ja kallis asi, et praegu seda mõeldes tulevad pisarad silma,” kommenteeriti lugejakirjas kommet juba koolilastele käekell muretseda.
Käekellade asemel kurdetakse tänapäeval laste nutiseadmete üle, kuid muu polegi väga muutunud.
Lastekasvatamise teemal kurdeti ka selle üle, et lapsi kiputakse liialt hellitama.
“Te ehk ei usu, aga üks meie naisi saadab iga päev käekõrval kooli tütart, kes on lõpetamas juba kolmandat klassi. (Muide, teine vahetus, nii et minek on päevavalgel) seisab 1979. aasta Nõukogude Naises.
Sügavkülmik sobib ka linnaperesse, kirjutab Nõukogude Naine 1985. aastal. Sügavkülmas soovitatakse säilitada kõike alates toorest munast ja lõpetades margariiniga.
Mõtted olid igati head, iseasi, kui lihtne tol ajal sügavkülmiku soetamine oli.
Tööstressiga võitlemiseks ja tööajakadude vähendamiseks said tootmiskoondise “Eesti Kalatööstus” töötajad psühholoogilise lõõgastumise kabineti.
IT-ettevõttes Helmes on töötajatel täna magamiskapslid. Tööstressiga võitlemine üldisemalt on päevakorral ka 2019. aastal.
Bensiini asemel võib autokütusena kasutada surumetaani, kirjutati 1984. aastal.
Gaasiseadet on autole võimalik paigutada ka täna ja see muutub aina populaarsemaks, nii et see säästunipp on igati päevakajaline.
Elektriseadmeid ei tohiks ise omaloominguliselt ümber ehitada, kirjutab 1979. aasta Nõukogude Naine.
See on igati mõistlik ka täna silmas pidada, iseasi muidugi, kui palju on neid, kes kibelevad kodus elektriseadmeid omal käel moderniseerima.
Kokkuhoiule julgustati ka ettevõtteid. Paljud töökollektiivid tõotasid, et säästavad toorainet ning töötavad aastas mõned päevad vaid kokku hoitud materjaliga.
Ajastu vaimu silmas pidades või see muidugi tähendada lubadust veidi vähem materjali töölt koju viia. Kas mõni ettevõte oleks nõus tänapäeval oma säästunippe jagama?
Võru mööblivabrikus hoiti aastaga kokku aga 7,2 tonni diislikütust ning töötajad kohustusid säästma 145 000 kilovattundi elektrienergiat ja 10 000 rubla eest puitmaterjali.
“See on tõsine ülesanne, mille täitmisse annavad tõhusa panuse ettevõtte rahvakontlolörid,” kirjutati lehes. Meelde tuleb selle peale kohe masuaegne kokkuhoiu- ja kasinuspoliitika natukene vähem kümne aasta tagant.
Teinekord läksid ettevõtted aga tooraine säästmisega ka liiga kaugele ning rassolniku asemel sai sööklast sooja vett kruupidega. Ka vorstid polnud kiita.
“Teine kaebaja tuli ise toimetusse, kaasas tükk maksavorsti, mille oli ostnud plastmasstoodete katsetehase puhvetist. Ta leidis, et vorstil on halb lõhn ja maitse ning palus kontrollida selle kvaliteeti,” kirjutab Edasi 1981. aasta aprillis.
Kontrolli käigus selgus, et vorstil oli tõesti halb lõhn ja maitse.
Ja Skype’i st kirjutas Rahva Hääl juba 1983. aasta septembris. “Videotelefon on tänapäeval juba reaalsus.”
