Kindlasti oled investeerimise puhul kohanud mõisteid “aktiivne” ja “passiivne”. Kuidas eristada aktiivset investeerimist passiivsest ning kuidas saada aru, kumb investeerimise viis sulle kõige paremini sobib, selgitab Luminori privaatpanganduse varahaldur Kalle Kose.

Mis on investeerimise eesmärk?

Kõige lihtsam viis, kuidas aktiivsel ja passiivsel investeerimisel vahet teha, on sõnastada põhieesmärk ehk teha selgeks, kas investori eesmärk on saavutada turu keskmine tootlus või seda ületada.

“Kui püüda eesmärgi seadmisel kaardistada turu keskmist, siis aktsiaturgudel investeerimisel võib kasutada globaalset aktsiaindeksit – kõige levinum on näiteks MSCI All-Country World, mis on kõige klassikalisem globaalse aktsiaturu liikumist jälgiv indeks, mille alla kuulub 23 arenenud riiki ja 24 arenevat riiki,” soovitas Kose.

Kui kõnealuse indeksi põhjal on tootlus keskmiselt olnud 7,8% aastas, siis aktiivne investeerimine tähendab eesmärki, kus investor on seadnud ülesandeks teenida sellest suuremat tootlust. “Niisiis on investeerimisega kaasnevad ambitsioonid suuremad just aktiivse investeerimise puhul,” lisas ta.

Aktiivne investeerimine pakub närvikõdi

Ent kuidas sellise ambitsioonika eesmärgini jõuda, kui valituks osutub aktiivne investeerimine? “Kuivõrd aktiivne investor usub, et turul eksisteerivad ebaefektiivsused, mille kohaselt on teatud ettevõtted ja regioonid alahinnatud, analüüsitakse turgu selleks, et leida üles just need, et nende pealt vajalikku tootlust teenida.”

Niisiis usub investor, et tema suudab oma analüüsi toel turgude keskmist ületada ning investeerib just sellistesse üksikaktsiatesse, mis on tema analüüsi kohaselt alahinnatud. “Aktiivne investor võib lisaks üksikaktsiatele panustada hoopis ka laiemalt mõnele sektorile või regioonidele, kasutades selleks näiteks börsil kaubeldavaid fonde. Samuti võib aktiivne investor püüda ära kasutada majanduse tsüklilisust ja sellele vastavalt investeeringuid erinevates sektorites aja jooksul muuta,” selgitas ekspert.

Võimalusi, kuidas turutootluse ületamise eesmärk täita, on Kose sõnul palju ning üht kindlat strateegiat ei saa välja tuua. Samuti võivad investorite jaoks olla atraktiivsed väga erinevat tüüpi aktsiad, erinevad sektorid või regioonid. Küll aga leidub aktiivse investeerimise juures nii eeliseid kui puudusi, millest alustaval investoril tuleks teadlik olla.

“Kindlasti motiveerib investorit eelkõige võimalus teenida pikaajalisest turutootlusest kõrgemat tulu, mis tõukab tagant ning paneb aktiivsemalt tegutsema. Samuti õpib aktiivselt investeerides jooksvalt väga palju juurde: see võib olla tohutult põnev väljakutse, millest võib välja kasvada ka elukutse. Samuti ei pruugi inimest motiveerida ainult tootluse numbrid, vaid ka üleüldisem finantsteadlikkuse kasv ja areng, millest võib tulevikus palju kasu olla suurte finantsotsuste tegemisel,” tõi Kose välja.

Aktiivsel investeerimisel on ka puudusi

Küll aga tuleb aktiivse investeerimise puhul mõista, et ambitsioonika tootluse eesmärgi täitmiseks läheb tarvis ressursse – näiteks investori aeg, suuremad teadmised, kõrgemad kauplemiskulud ja risk, mis on aktiivse investeerimise puhul üldjuhul kõrgem. Nii juhtubki, et ambitsioonikas eesmärk jääb sageli täitmata.

“Kui inimene peab end aktiivseks investoriks, omab 10 aastat staaži ning arvutab tootluse kokku, nenditakse sageli fakti, et turgudele jäädi pikas perspektiivis ikkagi alla. Ehkki ambitsioon võib olla suur, lähevad paljudel lõpuks kaduma nii väärtuslikud tunnid kui ka kadunud närvirakud, mida aktiivne investeerimine endaga kaasa võib tuua.”

Kuigi pealtnäha õnnestub vähestel saavutada edu, kannustab paljusid siiski kiirelt rikastumise soov ning näiline mulje, et aktiivne investeerimine on väga lihtne. “Igal pool räägitakse, et staaraktsiad Tesla ja Apple toovad kaasa kiire rikastumise ning paljusid selline mõtteviis kõnetab, mistõttu soovitakse seda enda nahal kogeda. Küll aga võib kiiresti saabuda tõdemus, et see polegi nii lihtne, kui esialgu arvati,” selgitas Kose. 

Passiivne investeerimine pakub eeskujulikku tootlust

Vastupidiselt aktiivsele investeerimisele on passiivse investori ambitsiooni ehk eesmärk teenida turgude keskmist tootlust. “Kuna keskmine tootlus jääb umbes 8% juurde, ei näe palju investorid põhjust teise tee valimiseks, kuna selline tootlus on igati eeskujulik.”

Passiivse investeerimise korral paigutatakse vara peamiselt fondidesse sh ETFidesse, mitte üksikaktsiatesse. “Kuna passiivse investeerimise puhul on investori ambitsioon saavutada turgude keskmine, näitab lihtne arvutus, et sellisel juhul on 30 aasta jooksul igas kuus 100 eurot investeerides võimalik jõuda 140 000-eurose portfellini,” näitlikustas ekspert.

Seejuures säästetakse investorit turgude analüüsimisega kaasnevast ajakulust ja närvipingest, samuti ei pea end turul toimuvaga ülemäära kurssi viima. “Passiivne investeerimine on sobiv ka finantsteemadest kaugel olevatele inimestele, kes ei soovi ülemäära end investeerimismaailmaga kurssi viia. Kuna portfell on rohkem hajutatud ja riskide kontsentreeritus enamasti väiksem, ei kõigu ka portfelli väärtus üldjuhul nii palju kui aktiivse investeerimise korral,” selgitas Kalle Kose.

Niisiis on passiivsel investeerimisel eeliseid nii ajakulu kui ka vajalike teadmiste ja riskide vaates. “Kui teha igakuine püsimakse, ei ole väga palju rohkem pühenduda vaja. Võib lihtsalt aeg-ajalt käia vaatamas, kas valitud instrumendid täidavad eesmärki.”

Kumb oled sina? Proovi ise järele

Kuigi passiivne investeerimine tundub esmapilgul üsna lollikindel viis investeerimiseks, painab paljusid siiski hirm heast asjast ilma jääda (FOMO – fear of missing out), sealhulgas kasutamata võimalused, mis väljenduvad näiteks aktsiate avalikes pakkumistes või oma tootluse piiritlemises. Siiski ei tule investoril ilmtingimata teha valikut aktiivse või passiivse investeerimise vahel – neid saab soovi korral alati kombineerida.

“Kindlasti ei pea hoidma ainult aktiivset või passiivset joont. Portfelli võib hajutada ka nii, et suurem osa varast on näiteks passiivselt jaotatud ja väiksema osaga investeeritakse siis aktiivsemalt. Miks mitte proovida mõlemat suunda korraga ja neid omavahel põimida – kindlasti julgustan mõlemaga tutvust tegema, kuna äratundmine, kumb sulle paremini sobib, tekib just läbi praktika ja isikliku kogemuse,” soovitas Kose.