Ehkki portfelli hajutamist peetakse investeerimisel väga olulise tähtsusega elemendiks, kipuvad ka kogenud investorid tegema apsakaid, mida võiks või saaks piisavate teadmiste ja kogemuste olemasolul vältida. Miks tuleks portfelli hajutada ning millistest vigadest seejuures hoiduda, räägib Luminori privaatpanganduse varahaldur Kalle Kose.
Riske on erinevaid
Portfelli hajutamise eesmärk on eksperdi sõnul väga lihtne: nimelt aitab see potentsiaalseid riske maandada, kontrollida ja vähendada. Seejuures võib riske olla väga palju erinevaid: näiteks tururisk, ettevõtte ehk vastaspoole risk, likviidsusrisk, valuutarisk või inflatsioonirisk. Ent kuidas riske hajutada nii, et sellest ka päriselt kasu oleks?
“Nagu investeerimisel, tuleks ka hajutamisel lähtuda investeerimisega seotud baastõdedest – see tähendab, et arvestama peab oma riskitaluvuse, investeerimishorisondi ja tootluse ootusega. Kõik need tegurid aitavad mõelda, kuidas ja mida täpsemalt oma portfellis hajutada tuleks,” rääkis Kose.
Näiteks võib suuremat hajutust nõuda kõrgema tootluse ootus. “Kui investor paigutab vara aktsiatesse, millelt loodab teenida kõrgemat tootlust, on hajutamine kindlasti väga vajalik, et potentsiaalseid riske maandada. Küll aga saab väiksemat hajutust kasutada näiteks siis, kui investor on otsustanud ETFide kasuks, mis sisaldavad suurt hulka instrumente.”
Samuti sõltub palju ka investori panusest ehk teisisõnu: kui palju aega oled sa valmis investeerimisse paigutama. “Kindlasti tuleks endalt küsida, kas ja kui palju aega on valmis investor panustama, kuna ka sellest sõltub hajutamise määr ja osakaal,” ütles Kose.
Kolm sagedast viga
Kuigi riskide hajutamises pole õigeid ja valesid vastuseid, kiputakse siiski tegema vigu, mis pikas perspektiivis portfellile karuteene teevad. Kalle Kose hinnangul on plaane lihtsam teha kui neid ellu viia, sest reaalse investeerimisega kaasneb palju erinevaid tõuse ja langusi, aga ka psühholoogilisi väljakutseid. “Kui plaan tehakse, aga seda siiski ei järgita, pole sellest tegelikult kasu. Seetõttu tuleb hajutamist ennekõike tõsiselt võtta,” kinnitas ekspert.
Üks sagedane viga, mida tegema kiputakse, puudutab alahajutamist – nimelt loodavad paljud investorid heale õnnele ega keskendu nii väga sellele, et midagi võiks pikemas perspektiivis valesti minna.
“Eksperdid on öelnud, et sa oled alles siis täielikult hajutatud, kui sinu portfelli kuulub ka midagi vastumeelset ja paljude jaoks igavat. See tähendab, et näiteks geopoliitiliste riskide kaitseks võiks praegusel ajal portfelli kuuluda energiasektori või väärismetallide positsioonid. Seega tuleb hajutamise eesmärgil vastumeelsus alla suruda – see kehtib ka konservatiivse lähenemisviisi puhul ehk siis, kui inimese riskitaluvus on madal.”
Teine oluline viga, mida võiks igal juhul vältida, on portfelli ülehajutamine. “Kui portfellis on liiga palju positsioone, ei pruugi ka see soovitud efekti anda, kuna hajutamisega kaasnev kulu võib olla suurem kui investeerimisest saadav kasu. Pigem tuleks instrumentide arv hoida optimaalne, kuna vastasel juhul võib see hakata hoopis kulusid suurendama,” selgitas Kose.
Kolmanda sagedase veana tasub vältida portfelli näilist hajutamist – see tähendab, et erinevaid instrumente on küll ostetud, kuid tegelikult ei täida need riski hajutamise eesmärki. “Näiteks lisatakse portfelli erinevaid ETFe, aga suur osa positsioone on kontsentreeritud ühte sektorisse (nt tehnoloogia) või ainult üht kindlat regiooni. Tegelikult tuleks mõelda globaalse hajutamise peale ning vaadata portfellile peale nii sektorite kui ka regioonide lõikes.”
Kas tasakaalustatud portfelli ajastu on möödas?
Ehkki tasakaalustatud portfelli puhul on ajalooliselt kasutatud lähenemisviisi, mille kohaselt võiksid 60% moodustada aktsiad ja 40% võlakirjad, on viimastel aastatel toimunud arvamustes suured muudatused – seda põhjusel, et võlakirjaturgudel toimusid tormilised arengud.
“Kui aastatel 1982–2020 oli tasakaalustatud ehk 60:40 portfelli reaaltootlus 9% aastas, siis viimastel aastatel on kiire inflatsioon tasakaalustatud portfelli tootlusnumbreid negatiivselt mõjutanud. Kuna 2020.–2022. aastal liikusid trendid vastupidises suunas, kerkis esile arvamus, et sellise portfelli ajastu on möödas, kuna võlakirjad ei paku enam vajalikku kaitset,” rääkis Kose.
Ehkki spekuleerida võib alati ning on raske ennustada, millises suunas liigub inflatsioon ning kuidas reageerivad keskpangad, ei usu varahaldur, et tasakaalustatud portfell ajalukku tuleks kirjutada. “Tasakaalustatud portfelli puhul on raske öelda, kas näeme tootluse alanemist 2% ja madalamale või mitte, ent võimalikud on ka teised stsenaariumid, sealhulgas geopoliitiliste pingete ja deglobaliseerumise oht ning globaalse kaubanduse vähenemine. Sellises inflatsiooni surveolukorras peaks tasakaalustatud portfell väga hästi töötama ning vähendama kriisiperioodil investeerimisega kaasnevaid riske,” selgitas ekspert.
Niisiis tuleks riskide hajutamisel silmas pidada investori eesmärke ning mõelda, kas võimalikud ohud on piisavalt hästi hajutatud või mitte. “Täna ei tea ka keskpankurid ise, kuhu inflatsioon ja intressimäärad liiguvad, seega on raske öelda, milliseks lähitulevik kujuneb. Seega tuleks investoril igaks juhuks riske ohjata,” ütles Kalle Kose lõpetuseks.
