Investeerimishorisondi all peetakse silmas ajaperioodi, mille jooksul investor oma positsioone hoiab enne, kui ta need realiseerib. Vastavalt inimesele, tema vanusele ja olukorrale võib investeerimishorisont olla mõistagi väga erinev. Luminori privaatpanganduse varahaldur Kalle Kose räägib, kuidas mõjutab investorit pikem ja lühem investeerimishorisont.
Investeerimishorisont on inimeseti väga erinev
Kose sõnul on investeerimishorisont peamiselt sõltuv kolmest põhilisest tegurist: investori eesmärkidest, eelistustest ja vajadustest. Kuivõrd iga investori puhul võivad need olla väga erinevad, pole olemas ka nn universaalset investeerimishorisonti, mis kõigi soove ja vajadusi ühtviisi täidaks. “Paljudel inimestel on investeerimisega seoses plaanid oma isikliku eluga, mis ulatuvad 5, 10 või 30 aasta taha – seega on eesmärgid ja soovid väga erinevad,” sõnas ta.
Siiski leidub ka inimesi, kes vaatavad investeerimishorisondi seadmisel hoopis lähitulevikku. “Erinevus tuleb sisse, kui investori investeerimishorisont on väga lühike – näiteks läheb kapitali tarvis juba 2–3 aasta pärast. Kui aga horisont soovitakse hoida lühem kui 3 aastat, soovitaksin olla väga ettevaatlik, kuna finantsturud ei pruugi sel juhul raha paigutamiseks olla mõistlik koht.”
Nimelt varitseb lühikese investeerimishorisondiga investoreid oht, et turud ei jõua määratud aja jooksul võimalikust langusest taastuda – see võib viia olukorrani, kus investeeritud summa hakkab loodetud kasvu asemel hoopis kahanema. “Kui vara soovitakse kasutada vähem kui 3 aasta pärast, tasuks eelistada näiteks hoiuseid või muid garanteeritud tootlusega variante,” soovitas Kose.
Strateegia sõltub tootluse ootusest ja riskitaluvusest
Kuivõrd investeerimine on ennekõike pikaajaline protsess, võib eesmärgini jõudmine võtta aastakümneid – seega on Kose sõnul kõige klassikalisemaks investeerimishorisondiks periood, mis lahutab investorit pensionist. “Kui investeerimiseks kasutatakse klassikalisi varaklasse, siis laias laastus pole vahet, kas tegemist on 15 või 30 aastat pika perioodiga – kui horisont on piisavalt pikk, siis investori strateegiat see mõjutada ei tohiks,” sõnas ta.
3–5 aastat pika investeerimishorisondi puhul võiks aga investor üldjuhul hoida konservatiivsemat strateegiat. Küll aga rõhutab Kose, et strateegia võib investoriti väga palju erineda ning universaalset soovitust on raske välja tuua. “Strateegia sõltub ennekõike tootluse ootusest ja riskitaluvusest.”
Just konservatiivsemat joont soovitatakse sageli hoida ka inimestel, kelle eluiga läheneb pensionile ning kes võiksid tasapisi hakata mõtlema väljamaksele. Eksperdi sõnul soovitatakse pensioniea lähenedes sageli mõelda küll konservatiivsematele fondidele ja varaklassidele, kuid tegelikult ei pea see soovitus alati paika.
“Pole ühtegi reeglit, mis keelaks keskeas 100% aktsiatesse investeerida. Kõik sõltub investori profiilist ja olukorrast ehk kuidas investeeringuid kasutada soovitakse. Kui üks investor võib soovida investeeringuid pensionieas kasutama hakata, siis teise eesmärk on võib-olla kogunenud portfell hoopis edasi pärandada. Seega pole olemas kõigi jaoks ühtmoodi kehtivat soovitust,” ütles Kose.
Vaheetapp ei tähenda lõpp-peatust
Lisaks põhieesmärgile võib investeerimise teekonnaga kaasneda ka vaheetappe, kus kogunenud vara kasutatakse väiksemate eesmärkide – näiteks auto või kodu – täitmiseks. Kalle Kose sõnul on vaheetapid investeerimishorisondi ja põhieesmärgi juures igati tavaline nähtus, kuid kindlasti ei tohiks neid segi ajada lõpp-peatusega.
“Investor võib planeeritud tegevused vaheetapis küll ära teha, kuid see ei tähenda, et investeerimise teekond peaks seetõttu lõppema. Isegi, kui inimesel on investeerimises mitu vaheetappi, võiks investeerimine olla siiski elukestev tegevus. Jah, vaheetapp võib küll tähendada uuesti alustamist, kuid kui inimesel on pikk investeerimishorisont, on alati aega uuesti alustamiseks,” kommenteeris ta.
Kuivõrd elukestvale protsessile iseloomulikult sisaldab investeerimine nii paremaid kui ka halvemaid perioode, ei tohiks Kose sõnul end sellest häirida lasta. “Kohtan oma töös aeg-ajalt investoreid, kes on saanud negatiivse kogemuse osaliseks ega usalda enam finantsturge. Tegelikult peitub probleem sageli puudulikus finantskirjaoskuses. Kui aga põhiteadmised on hästi omandatud, on tegelikult päris hea tõenäosus, et suuri ja kulukaid vigu õnnestub vältida. Lähtudes ratsionaalsest ja kainest mõistusest peaks iga investor olema võimeline piisavalt pika investeerimishorisondi vältel raha kasvatama,” sõnas Kose lõpetuseks.
Tegu ei ole investeerimissoovitusega. Enne investeerimisotsuse tegemist peab iga investor ise põhjalikult kaaluma tehtava investeeringu finantsilisi, maksutemaatilisi ja juriidilisi asjaolusid, samuti kõiki riske.
