Eestis õpib täna enam kui 5000 kraadiõppe välistudengit ning iga aastaga on aina enam neid, kes pärast Eesti kõrgkooli diplomi kaitsmist on otsustanud siia meie juurde ka tööle jääda. Siin on valik nende lugudest just spetsiaalselt Geeniuse lugejatele.
Lucija Mrzljak on animatsioonikunstnik, kes siia õppima tulles ei teadnud Eestist muud kui et Eesti Kunstiakadeemias õpetatakse animatsiooni. Tänaseks on Lucija Eestis elanud juba kuus aastat ning loonud muuhulgas näiteks animatsioone ERMi ja peagi avatavasse Narva Muuseumi.
Animatsioonifilmid meelitasid Eestisse õppima
Lucija tuli Eestisse esimest korda, et astuda Eesti Kunstiakadeemiasse, kus ta 2013. aastal alustas magistriõpinguid animatsiooni vallas. “Varem õppisin ma Zagrebis bakalaureuseõppes. Sealne õppeprogramm oli veidi üldisem kunstiprogramm, kuid mind huvitas siiski animatsioon. Zagrebis toimub igal aastal suur animatsioonifilmide festival, kus on ka palju Eesti animatsiooni. Nägin neid filme ja mõtlesin, kui huvitavad need on. Need paistsid tulevat kusagilt teistsugusest ja põnevast riigist, kuna olid nii originaalsed.
Üks kunstnik, kelle filmi ma nägin, oli Priit Pärn, kes oli ka Zagrebis kohal. Avastasin, et Priit on ka Eestis õppejõud ning seetõttu otsustasin proovida siin õppimist. Pakkisin asjad ja tulin Eestisse. Mul ei olnud sisuliselt mingit arusaama sellest, milline riik Eesti on. Tulin lihtsalt, sest tahtsin siin õppida.”
Kliima on külm ja inimesed töötavad efektiivsemalt
Elades Eestis, leiab Lucija, et Eesti ja Horvaatia kultuuri vahel on mitmed suured erinevused. “Alguses oli muidugi kliimašokk. Ma tulen lõunast ja Eestis oli väga külm. Aga ma avastasin kiiresti, et Eestis olevad inimesed on palju organiseeritumad ja töötavad hulga efektiivsemalt kui lõunas. Eestlased on väga praktilised, seda näeb juba meie igapäevaelus, mis on täis innovatsiooni. Kui võrrelda tudengielu, siis Eesti õppejõud kohtlevad oma tudengeid endaga võrdsetena.
Horvaatias ja Poolas, kus ma olen ka õppinud, on see hierarhia palju suurem. See, kui kõiki võrdsetena koheldakse, loob tegelikult hulga avatuma keskkonna ja võimaluse ideede tekkeks, inimesed on nii palju produktiivsemad. Samas on eestlased ka hulga häbelikumad, mis ei ole just halb, aga kui neid võrrelda lõunamaalastega, on siin kindlasti erinevus. Sul on siin vaja lihtsalt veidi rohkem aega, et sõprussidemeid luua.
Eestil ja Horvaatial on samas muidugi ka palju ühist. Oleme ju mõlemad elanud 90ndateni kommunistlikus riigis, peale mida sattus Horvaatia kahjuks aga sõtta. Kuna sõda paljut hävitab, sai Eesti riik samal ajal edasi areneda ning Horvaatia jäi kahjuks maha. See on kaasa toonud mitmeid majanduslikke probleeme. Aga ma arvan, et me mõtleme eestlastega sarnaselt ja meil on ka sarnane huumorimeel,” võrdleb Lucija kaht riiki.
Eestisse jäämine polnud algselt üldse plaanis
Kuid Lucija ja Eesti sõprus ei lõppenud ülikoolis. “Oma viimasel ülikooliaastal asusin tööle filmistuudios Joonisfilm. Hakkasin töötama projektis, mis lõi animatsioone ERMi. Tegin ise ühe filmi, mis jõudis ERMi, ning teise filmi puhul, mis samuti muuseumis on, olin ma animaator. Peale ülikooli lõpetamist asusin ma aga ka oma filmi tegema, mida teeme koostöös Horvaatia kunstnikega.
Täna töötan ma endiselt Joonisfilmis. Lõpetasin just animatsioonide tegemise Narva muuseumile, mis peagi avatakse. Koos viie animaatoriga lõime me visuaalid, mida tahetakse muuseumis seintele projekteerida. Lisaks animatsioonile olen ma ka illustraator. Alustasin “Tähekese” ajakirja illustratsioonide tegemisest ning nüüd oleme avaldanud juba ka ühe laste luuleraamatu, kus on minu illustratsioonid ja käsil on juba järgmine raamat. Seega olen sattunud kirjanike ja kunstnike võrgustikku. Siia jäämine ei olnud plaan, see lihtsalt juhtus nii.”
Kodukandist eemale saamine tuleb kõigile kasuks
Täna on Lucija meelispaigaks Eestis Ruhnu saar. “Ma mängin veidi viiulit. Kolm aastat tagasi läksin ma Ruhnu viiulilaagrisse. Mulle meeldis seal nii väga, et olen seal nüüdseks juba kolm korda käinud. Aga mulle meeldib väga ka Lahemaa, ma armastan Viljandit ja tegelikult kogu Eestit.”
Praeguseks on Lucija veetnud eestis juba 6 aastat ning ta töötab siin endiselt animatsioonidega. “Inimesed räägivad praegu palju virtuaalreaalsusest. See on väga huvitav, kui sa üritad midagi digitaalselt loodut ühendada inimese ja inimlikkusega, muuta seda keskkonda, kus inimene on. Kui vaadata animafilmide festivalidel ringi, näeb seal palju virtuaalreaalsust. Me oleme jõudmas aega, kus animatsioon ei ole mitte ainult kinos või videomängudes. Tekivad hübriidolukorrad, kus sa saad kasutada nii päris kui ka virtuaalreaalsust.” kõneleb Lucija.
“Mida iganes sa õppida ei tahaks, on Eesti väga huvitav ja inspireeriv paik õppimiseks. Ja ma arvan, et on hea minna aegajalt kuhugi kohta, mis on sinu kodukandist väga erinev. See asetab sind mugavustsoonist välja ja sa hakkad asju nägema teisiti. Ja ehkki ilm on siin teistsugune, külmem, avastasin ma, et talvel suudan ma palju paremini keskenduda. Talv on aeg, kui sa lähed väga sügavale oma projektidesse.”
