Jekaterina Balicka Eesti-lugu sai alguse pärast seda, kui ta sai Lätis maastikuarhitektuuri kraadi.

„Toona ei teadnud ma Eestis pakutavast rahvusvahelisest kõrgharidusest just palju, kuid teadsin mõnd õppejõudu ja tudengit,“ ütleb Jekaterina meie intervjuu alguses.

„Olin plaaninud ühte teise riiki õppima minna, kuid pidin isiklikel põhjustel plaane muutma.“

Ühel juulipäeval jäi talle silma Eesti Maaülikooli maastikuarhitektuuri magistriõppeprogramm, mis oli maastikuarhitektuuri õppetooli esimene rahvusvahelistele tudengitele mõeldud täiskoormusõppe kava.

Jekaterina liituski õppegrupiga ning programm sai väga edukaks. 2010. aastal lõpetas ta magistriõpingud ja liitus ülikooli akadeemilise meeskonnaga, nüüd juba doktorandina.

Eestisse tulemine

Teise riiki kolides leidub alati asju, millega otsust tehes arvestada. „Minul kultuurišokki otseselt ei tekkinud, küll aga pidin kohanema kohaliku mõttelaadiga,“ räägib Jekaterina.

„Samas oli see ka üks neist põhjustest, miks jäin ülikooli tööle. Meie meeskonnas on väga soe ja sõbralik õhkkond. Juba päris esimestel päevadel sai neist minu sotsiaalne tugi.

Isegi praegu ei ulatu mu tutvusringkond kolleegidest ja endistest tudengitest eriti kaugemale. Pidin leidma viisi, et see natukenegi laieneks. Võib-olla see ongi peamine sotsiaalne katsumus, millega mul on tulnud rinda pista.“

Maastikuarhitektuuri õppest ja töövõimalustest

Jekaterina ütleb tudengi ja õppejõuna saadud kogemuste baasilt, et maastikuarhitektuuri programmi on 12 aasta jooksul kõvasti kohandatud ja arendatud. Õppima oodatakse nii neid, kellel on bakalaureusekraad maastikuarhitektuuris, kui ka neid, kes on hariduse saanud hoopis arhitektuuri, inseneeria, geograafia vm seotud valdkonnas.

Selleks et ajaga kaasas käia ja valdkonna vajadustele vastata, on õppekava jaotatud kolmeks plokiks. Esimene on teoreetiline plokk, milles uuritakse maastikuarhitektuuri ja teiste seotud valdkondade baasteooriaid ja põhimõisteid.

Teises keskendutakse disaini- ja planeerimisdistsipliinidele ning lastakse tudengitel professionaalses keskkonnas akadeemilisi teadmisi praktikasse panna. Viimases, väliruumide planeerimise plokis pannakse rõhk rohealade harrastustegevustega seotud väärtustele, samuti on sellel tähtis roll paljudes teadusprojektides.

„Kompetentseid maastikuarhitekte vajatakse ka Eestist väljaspool: ligikaudu pool meie magistrandidest on tavaliselt välismaalased,“ räägib Jekaterina.

„See on mitmetahuline kursus, mille eesmärk on vaadata maastikuarhitektuuri erinevate nurkade alt ja mis pakub ettevalmistust väga eriilmelistele spetsialistidele. Maastikuarhitektuur on valdkond, mis kogub järjest populaarsust.“

Standardite järgi võib maastikuarhitektiks või maastikuplaneerijaks (erinevates riikides kutsutakse selle ameti esindajaid erinevalt) nimetada inimest, kes on lõpetanud viieaastase õppe, mis hõlmab ennast nii bakalaureuse- kui ka magistriõpet.

Kui värsked vilistlased tahavad karjäärile hoogu sisse lükata ja pühendavad natuke aega ka praktikandi tööle, võib neile avaneda palju võimalusi alustada noorte professionaalide värbamisest huvitatud ettevõtetes.

„Tänapäeval saadakse linnades avalike ruumide ja rohealade tähtsusest juba üsna hästi aru ning vajatakse selle ala spetsialiste,“ selgitab Jekaterina.

„Tööturul on maastikuarhitektuuri töökohti nii ettevõtluses kui ka kohalikes omavalitsustes ning jätkusuutlikule arengule keskenduvates ettevõtetes, näiteks taastuvenergia või jätkusuutliku turismi sektoris. Ja loomulikult on alati võimalus teha teadustööd.“

Tudengina, kuid hiljem ka õppejõu ja teadlasena on Jekaterina saanud kaasa rääkida ka õppetooli missiooni sõnastuses. „Üritame alati väärtustada tudengite tagasisidet õppetöö kohta ja kohandame vastavalt ka oma õppeaineid,“ räägib ta.

„Pärast iga semestrit arutab tudengitest ja töötajatest koosnev komitee, mis läks hästi ja mis halvasti ning kuidas muutunud situatsiooniga kohaneda.

Praegune kriis illustreerib seda väga hästi: kohandusime kiiresti ja üleminek internetipõhisele õppele võttis kõigest nädala. Saime hästi hakkama ja õpitulemused olid üllatavalt head. Võib-olla oli see COVID-19 tõttu, aga võib-olla hoopis tänu üks-ühele-konsultatsioonidele.“

BlueHealth ja doktoritöö

Alates 2011. aastast on Jekaterina olnud doktoriõpingute kõrvalt kaasatud ka erinevatesse teadusprojektidesse. 2016. aastal liitus Jekaterina rakendusuuringu projektiga BlueHealth, mida rahastab Euroopa Liidu teadustöö ja innovatsiooni programm Horizon 2020 ning mis uurib linna sinialade mõju inimeste heaolule.

Algselt keskendus programm hüljatud linnaalade praegusele kasutusele, kuid nüüd liigub fookus pigem linnas asuvatele tühermaadele. „Mina keskendun Riiale ja Tallinnale.

Kuigi on linnapiirkondi, mida ametlikult ei peeta rohealaks, on need tihti suure liigilise mitmekesisusega ja sarnase harrastustegevuse potentsiaaliga kui selleks mõeldud rohealad, näiteks pargid,“ selgitab Jekaterina.

Tallinna puhul tundub, et meri ei ole väga ligipääsetav, sest ametlikke rannikuäärseid rohealasid on suhteliselt vähe.

„Viimasel ajal oleme vaadelnud seda, kui palju kasutatakse erinevaid linnas asuvaid tühermaid harrastuseesmärkidel. Oleme leidnud, et need tunduvad palju marginaalsemad, kui tegelikult on, ja peamiselt kasutatakse neid just harrastustegevusteks,“ lisab Jekaterina.

EMÜ teadlased on epidemioloogide ja arstide kõrval ainsad BlueHealthis töötavad maastikuarhitektid. Nad on panustanud kogukonna tasemel sekkumiste ja keskkonna hindamise vahendi kavandamisse ja rakendamisse ning hinnanud selle tulemeid.

„Hetkel üritan BlueHealthi teadmisi ametlikest rohealadest ja veest ühendada oma doktoritööga. See on olnud ülimalt huvitav ja tähenduslik projekt,“ tunnistab ta.

Eestis õppimine: mida tasub teada?

„Soovitan tulla selge eesmärgiga. Miks sul on seda haridust vaja? Millised on sinu karjääriplaanid? Kuidas sa ülikoolis õpitud teadmisi rakendada saad? Vastused neile küsimustele aitavad paika panna ka õppekava, põhiainetest valik- ja vabaaineteni.

Meie õppetoolis saab tudeng vastavalt oma karjäärieesmärkidele valida praktilise ja teoreetilise lõputöö vahel. Samuti soovitan praktika ära teha. Meie väikeses, kuid ülimalt rahvusvahelises õppetoolis saame pühendada palju aega tudengite ja töötajate vahelisele suhtlusele ja juhendamisele.

Tänu sellele võib tudeng tulla oma isikliku sooviga ja olla kindel, et sellega arvestatakse. Meil ei ole isegi suuri loenguruume – läheneme ülimalt individuaalselt.“

Tekst: Anastasiia Starchenko