Viimase poole aasta jooksul on Eesti Töötukassa esindajad käinud korduvalt Ukrainas, et abistada sealse tööturu üles ehitamisel. Kuna sõja tõttu on Ukrainas vähemalt kolm miljonit vähenenud töövõimega inimest, tuntakse erilist huvi Eestis läbi viidud töövõimereformi vastu.

Töötukassa tööandjate teenuste osakonna juhataja asetäitja Livia Laas ning teenindusjuht ja teenindusosakonna juhataja Anu Harjo käisid septembrikuus Ukrainas, et avada põhjalikumalt töövõimereformi temaatikat. Kolleegid toetasid aga videosilla abil ning rääkisid töövõimereformist ja töövõimehindamisest üle veebi.

Iseenesest mõistetavalt tekib küsimus, kui suur oli hirm reisida sõjas olevasse riiki. Anu ja Livia nendivad, et olid emotsionaalselt ette valmistunud ning pereliikmetest keegi erilist vastuseisu üles ei näidanud.

“Eks me olime hingelt ja vaimult valmis – et kui tuleb õhuhäire, siis on vaja minna varjendisse,” lausub Anu. Kuigi õhuhäiret kuuldi päevasel ajal korduvalt, siis varjendisse tõtati reaalselt vaid öösel – sest päeval sai arvestada ukrainlastest kolleegide käitumist, kes jälgisid õhuhäirega toimuvat erinevate äppide kaudu. “Sealsete kolleegide poolt tuli meile juba algul info, et vaatamata sellele, mis toimub ümberringi, Kiiev ise on turvaline. Ja seda me tegelikult ka kogesime.”

Livia lisab, et kui ei teaks, et riik on sõjas, ei pruugiks sellest isegi aru saada. “Õhuhäired muidugi reedavad seda. Teatud kohad, memoriaalid ja loosungid samuti, aga neid võib leida ka mittesõjas olevates riikides. Kõik oli tavapärane, inimesed elasid oma tavapärast elu. Sellest on ka palju räägitud – asjad muutuvad tavaliseks mingil hetkel. Õhuhäire ei peaks olema tavapärane, aga sa ei saa pidevas kriisiseisundis viibida.”

Tänavapildis palju karkudel noori mehi

Eesti delegatsiooni seekordne ülesanne oli avada töövõimereformi metoodikat, selgitada vähenenud töövõimega inimestele mõeldud teenuseid ning kuidas neid on arendatud ja ajas muudetud, rääkida saadud õppetundidest ja vigadest, aga ka järelevalve teostamisest. Ukraina pool oli teemadest väga huvitatud ning toimus elav diskussioon.

Nagu mainitud, siis sõja tõttu on Ukrainas vähemalt kolm miljonit vähenenud töövõimega inimest ning Ukraina tööturuasutus loodab nad siiski tööle tagasi aidata. Selleks on aga vaja pakkuda erinevaid lisateenuseid. “Tõesti oli Kiievi tänavapildis näha väga palju karkudel liikuvaid noori mehi. Võib aimata, et see on sõjategevusega seotud,” osutab Anu. “Viimase päeva kohtumisel restoranis nägime tööturu asutuse juhi Yulia tuttavat sõjaveterani. See oli üks karkudel liikuv härra, kes jagas vahetuid rindeuudiseid Luganski äärest. Ta ütles, et puhkan praegu, aga ma lähen tagasi. Aitan läbi organisatsioonide kogu süsteemi arendada, aga siis lähen tagasi. Sest mu meeskond on seal.”

Livia märgib, et Ukraina tuleb vanast süsteemist, kus valitses karm reaalsus: kui sul on midagi viga, siis oled invaliid ja peaksid kodus istuma. “Eestis oli ka ju kunagi nii, kuid oleme alates töövõimereformi läbi viimisest 2016. aastal väga palju mentaliteeti muutnud. Kui inimene püsib tööl, siis panustab ta riiki. Kukkudes tööturult välja ja sattudes töötuna arvele, on tema uuesti tööle aitamine keerukam ja kulukam,” kõneleb ta.

Tähtsam on kompetents, mitte vähenenud töövõime

Livia sõnul on Ukraina tööturuasutuse jaoks oluline läbi mõelda nõuded, mida nad tööandjatele esitavad. “Nimelt on neil erinevad nõuded tööandjatele, kui nad võtavad tööle terve töötaja vs  vähenenud töövõimega inimese. Eestis seevastu ei ole mingit segmenteerimist – siin tuleb tööandjal kõigile pakkuda ergonoomilist töökeskkonda ja õigeid töövahendeid. Ukrainas on aga eraldi seadusandlus ning tööandja peab tegema palju rohkem, kui plaanib palgata vähenenud töövõimega inimese,” räägib ta.

“Tähtsam on inimese kompetents tööd teha – kui ta saab hakkama, siis ei ole ju vahet, kas ta on vähenenud töövõimega või mitte,” toonitab Anu.

Eestis tuleb aga sellistes olukordades appi töötukassa. “Siin saab pöörduda töötukassa poole ning meie saame abistada näiteks töökoha kohanduste tegemise, tugiisikuga või kasvõi palgatoetusega. Eestis ei panda kogu raskuskeset inimesele ja tööandjale, aga Ukrainas on raskuskese tööandjal. See tähendab, et suure tõenäosusega vaatab ta rahale otsa ega võta vähenenud töövõimega inimest tööle,” selgitab Livia.

Erilist huvi tekitasid Ukraina osapooles ka psühholoogiline nõustamine ja tööalane rehabilitatsioon. “Sõjas kannatada saanud noored mehed on tihti kahjustatud psüühikaga ja vajavad tuge. Üritasin lahti seletada, kuidas meil on kogu see psühholoogilise nõustamise protsess üles ehitatud, millised on võimalused Kaitseväes ning millist abi saab töötukassast,” sõnab Anu.

Ukraina soov – mitte tõrjuda vigastatud inimesi

Loomulikult pole Eesti Töötukassa eesmärk suruda peale täpselt sellist süsteemi nagu siin on. Pealegi, see ei pruugi Ukrainale isegi passida. Anu ja Livia leiavad, et ukrainlased peaksid kujundama oma süsteemi, noppides Eesti kogemusest välja endale sobiva.

“Eks seal tule mängu ka ressursipuudus ning poliitiline tahe ja valmisolek. Kogu see külastuskäik pani neid mõtlema, mida nad saaksid teha nüüd ja praegu ning mis suunas astuda, et süsteemi üles ehitama hakata,” ütleb Anu.

Livia lisab: “Neil on pikk tee minna, et reformini jõuda. Kui me mõtleme aastasse 2016, kui Eestis töövõimereform toimus, siis oli meil e-riik. Kõik andmed olid liikumas. Ukraina mure on see, et andmed liiguvad ikka veel paberkandjal. Sellisel kujul nagu Eestis toimub töövõimereform, nad kindlasti teha ei saa.”

Ometi on vaatenurgad positiivsed. “Neil on vähemalt tahe – me ei tohi vigastada saanud inimesi eemale tõrjuda, peame nendega tegelema. Loodetavasti suutsime selle suhtumise edasi anda, et iga inimene on väärtuslik ja ta saab panuse tagasi anda. Kui inimene on tagasi tööturul, siis koormab ta vähem sotsiaalhoolekannet ja kohalike omavalitsuste abisaamise süsteeme,” rõhutab Anu.

Mis on Eestis töövõimereformiga muutunud?

Livia osutab, et kuigi Eesti tundub vähenenud töövõimega inimeste abistamise osas eriti kaugele jõudnuna, siis veel enne 2016. aastat oli siinmail kõik samamoodi nagu Ukrainas praegu. Kes oli juba karkudel, see pidi laias laastus istuma kodus. Suurem erinevus oli tõik, et muud riigisüsteemid ja digimaailm oli rohkem välja arenenud.

Ühtlasi toob Livia numbrilisi näiteid: “2014. aastal otsis töötukassa kaudu tööd 2500 töövõimetusega inimest, aga täna on neid 10 000. See number on suurenenud neli korda, kuigi vähenenud töövõimega inimeste arv on ajas väiksemaks muutunud. Suurenenud on aktiivsete inimeste arv, kes soovivad tööturule jõuda. Täna on tööturul 55 000 vähenenud töövõimega inimest, kokku on neid veidi üle 94 000. Ehk siis üle poole vähenenud töövõimega inimestest töötab.”

“Meie eesmärk oli tuua tööturule nelja seina vahele surutud inimesed, kes oleksid võimelised panustama. Näidata, et nad on täisväärtuslikud ühiskonna liikmed. See on see, mida ka Ukraina tahab nüüd teha,” kommenteerib Anu. Eesti ühiskonnas on tõesti viimase kaheksa aasta jooksul selles osas toimunud suur muutus. Loodetavasti jõuab sinna lähiaastatel ka Ukraina. “Me soovime oma Ukraina kolleegidele toeks olla,” kinnitab Anu.