“Kui ma ütlen, mida ma õpin, ei saa tavaliselt keegi aru, mis see on,” naerab 21-aastane Elis Vedom, kes lõpetab sel kevadel TalTechi inseneriteaduskonnas elektroenergeetika ja mehhatroonika eriala bakalaureuse. See on laiapõhjaline eriala, mis käsitleb nii elektri tootmist, salvestamist, ülekandmist kui ka tarbimist.

Keeruline pole ainult eriala nimi. “Ma ei hakka valetama, see eriala on ikkagi raske,” ütleb Elis, kelle kursusel 80 sisseastujast on kolmanda aasta lõpuks alles vaid pooled. Inseneeria valdkonnas valitseb Eestis tööjõupuudus, nii et uusi eksperte on hädasti vaja.

Kui lihtne on selles valdkonnas jalga ukse vahele saada? Miks on tüdrukute väljalangemisprotsent mehiselt erialalt nii palju madalam kui poistel? Kuhu meie tulevased insenerid kaovad? Sellest ja paljust muust Elisega räägimegi.

Kuidas sa inseneriteaduskonda õppima sattusid?

Gümnaasiumis mõtlesin, mida õppida ülikoolis ja vahetasin oma huvisid pidevalt. Ühel hetkel tahtsin minna IT-d õppima, siis loomaarstiks, siis õpetajaks. Lõpuks otsustasin visata pilgu oma hinnetele, kust nägin, et füüsika ja matemaatika on mul kõige tugevamad ained. Uurides erinevaid erialasid, jäi elektroenergeetika ja mehhatroonika silma. Hakkasin mõtlema, et ma tegelikult ei tea, kuidas elekter koju jõuab. Läksingi õppima nii, et ei teadnud sellest maailmast mitte midagi.

Hirmus ei olnud?

Algul tundus see loomulikult hirmus. Mõtlesin, et mina ja insener – misasja? Aga mida rohkem selles teemas sees oled, seda rohkem hakkad tajuma ja hakkab ka endale rohkem meeldima.

Kas sul selle valdkonnaga tõesti mingit sidet varem ei olnud?

Otsest sidet tõesti ei ole olnud. Ainult nii palju, et mu isa on automehaanik ja tema kaudu puutusin ka tehnilise maailmaga kokku. Märkasin, et igasugused tehnilised lahendused pakuvad mulle huvi ja ma soovin oma tuleviku sellega siduda.

Kui läksid ülikooli nii, et oma erialast midagi ei teadnud, siis kui kaua võttis aega, kuni selles maailmas orienteeruma hakkaksid?

Esimese ülikooliaasta jooksul armusin täielikult enda erialasse. Esimese aasta suvel läbisin kaks praktikat, mille käigus näidati mulle kõiki teoreetilisi teadmisi praktikas. Väga äge oli näha, kuidas teoreetilised teadmised rakenduvad päris elus.

Teie kursuselt on kolme aastaga pooled tudengid ära kadunud, miks nii?

Üldiselt kehtib TalTechi puhul mõtteviis, et eriala õppima minna on lihtne, aga selles sees püsida on keeruline. Ma ei hakka valetama, et see eriala on lihtne, sest tegelikult on see ikkagi raske. Väga palju puutub füüsika ja matemaatikaga kokku, sest need annavad baasteadmised. Inseneeria valdkond nõuab väga palju distsipliini, rutiini ning motivatsiooni. Mõned tundsidki, et see teema on kas liiga raske või ei sobi neile ning läksid hoopis näiteks IT-d või robootikat õppima.

Kui koolis füüsikatund ei meeldinud, siis ei ole sellele erialale asja?

Täpselt nii ei saa ka väita, sest minu eriala otseselt ei õpetata koolides. Gümnaasiumis ja põhikoolis puututakse natuke kokku tuumaenergeetikaga ning õpitakse, kuidas elektriahelat kokku panna, aga see ei anna minu erialast terviklikku pilti, sest energeetikamaailm on väga lai ja kirev.

Kindlasti on siin erialal vaja matemaatilist taipu, sest see on teoreetiline ja väga tugevalt füüsikaga seotud. Õnneks arvestatakse ülikoolis sellega, et tudeng ei pea kohe kõike teadma – julgelt võib küsida, kui aru ei saa. Aga kui puudub üldine reaalteadmiste pagas, siis on väga raske aru saada süsteemi toimimisest ja mõista füüsikaseadusi.

Kui praktiline teie õpe on?

Koolis puutume praktikaga kokku erinevates laborites, kus näidatakse meile teooria ja praktika seoseid. Ülikooli jooksul peab läbima praktika ja praktikakoha saab ise valida.

Kuidas selles valdkonnas palk on?

Juba tudengina on kerge leida töökoht, mis maksab Eesti keskmisest kõrgemat palka. Lisaks arvestavad enamasti kõik tööandjad sellega, et samal ajal tudengid õpivad ja pigem tervitavad õppimist ning töötamist käsikäes.

Inseneeria on tööturul väga mehine ala. Milline on pilt koolis?

Tulles ülikooli oli meie erialal 80 sisseastujat ja nende seas oli kaheksa tüdrukut. Praegu on alles seitse tüdrukut. Naisi on vähem ära langenud, sest me üldiselt näeme rohkem vaeva ka – nii on meile õppejõud öelnud.

See tähendab, et tüdrukute väljalangemisprotsent on väga palju madalam.

Ülikooli jooksul on küsitud, miks ma õmblejaks ei läinud, ja tihti päriti matemaatika riigieksami tulemusi. Kui sinus pidevalt kaheldakse, siis tekib endal tahtmine näha rohkem vaeva ja tõestada, et sa oled kõigeks võimeline. Esialgu on eelarvamusi, aga aja jooksul õpid ennast kehtestama ning aeg näitab, milleks keegi on võimeline.

Ma soovin, et minu erialale tuleks rohkem naisi, kes näitaksid, et naised saavad väga hästi hakkama “mehisel” erialal.

Hetkel kirjutad sa lõputööd?

Minu lõputöö pealkirjaks on “Ühe Eesti jaotusvõrgu piirkonnaalajaama avariitoiteskeemi koostamine päikeseenergia lisandumise raamistikus”. Lõputöö käigus uurin, mis tingimustel on võimalik üks kindel piirkonnaalajaam viia üle ümbertoitele, ja analüüsin, kuidas tootmisüksused mõjutavad toitealajaama ümbertoidet.

Mida see tähendab?

Kuna ühes piirkonnaalajaamas toimub rekonstruktsioon, mis jätab selle ajutiselt toiteta, otsin lahendusi tarbijate jätkuvaks varustamiseks elektrienergiaga.

Kus sa töötad?

Töötan Elektrilevi OÜ-s režiimispetsialistina. Lisaks korraldan elektrivaldkonna noorteüritust “Positron”, mille eesmärk on populariseerida elektri ja energeetika valdkonda. Samuti osalen projektis “Tudengid tundi”, mille raames tutvustame koolides energeetikamaailma.

Mida režiimispetsialist teeb?

Töö põhiülesandeks ongi avariitoiteskeemide koostamine, millega olen sidunud ka oma lõputöö. Lisaks löön kaasa erinevates mitmekülgsetes projektides.

Kui lihtne või raske on olnud erialast väljundit leida?

Erialast väljundit leida ei ole raske, sest valdkonnas on tööjõupuudus. Nii praktika- kui töökoha otsingutel on arvestatud sellega, et ma samal ajal omandan erialaseid teadmisi.

Seda muret ei ole, et õpid kolm aastat keerulist eriala ja lõpuks pole Eestis sellega midagi teha?

Sellist muret ei ole, sest energeetika on väga lai valdkond. Kuna ma olen elektroenergeetika suunal, siis oskan vaid jagada kogemusi energeetikamaailma kohta. Sel erialal on võimalik tegeleda mitme eri aspektiga. Näiteks võib keskenduda taastuvatele energiaallikatele, elektrivõrkudele, elektrisüsteemile jms. Alguses kartsin, et kui otsustan minna inseneriks, siis tööl puudub suhtlusosa. Tegelikult on seda kõikides töödes. Näiteks töötades projektijuhina on palju välislähetusi, mille käigus on võimalus külastada välismaa elektripaigaldisi.

Kuidas sinu tööpäev Elektrilevis välja näeb?

Suure osa oma tööpäevast veedan ikkagi arvutis. Kuna mul on ka lisaülesandeid, siis on tööpäevas ka palju suhtlust.

Miks see sinu jaoks huvitav on?

See teema on minu jaoks mitmel põhjusel huvitav. Enne oma töökogemust ei olnud ma teadlik sellest, kuidas plaaniliste või avariiliste tööde ajal tarbijatele katkematut elektrienergiat tagatakse. Energeetika valdkond sisaldab palju väikeseid, kuid olulisi detaile, mida peab arvestama, et suur elektrisüsteem efektiivselt toimiks – see on minu jaoks põnev. Töötades otse süsteemi südames, olen õppinud hindama nende protsesside keerukust ja tähtsust, mis võimaldavad meil igapäevaselt elektrienergiat kasutada.

Kool on üks asi, aga kui sa esimest korda erialasele tööle läksid, kas oli ka midagi üllatavat?

Üks oli see, kui sõbralikud ja vastutulelikud kõik olid. Alguses kartsin, et kui ma millestki aru ei saa, öeldakse mulle lihtsalt, et “sa ju õppisid seda koolis”. Kuid tegelikult avastasin, et kõik olid valmis mind toetama ning seletasid kõik keerulised asjad väga lihtsalt ja arusaadavalt lahti. See oli mulle meeldiv üllatus ja aitas mul uues keskkonnas kiiresti kohaneda.

Lõpetuseks traditsiooniline töövestluse küsimus: kus sa ennast viie aasta pärast näed?

Kindlasti tahan jätkata elektrivõrkude valdkonnas, sest soovin aidata kaasa Eesti elektrivõrgu optimeerimisel. Täpselt kus ja millises rollis ma siis olen, ei oska ma veel öelda, kuid usun, et minu teekond ja kogemused viivad mind õigele rajale. Aeg näitab, kuhu mind see tee juhib.